Tänavu möödub 1700 aastat Nikaia kirikukogust. Nikaia usutunnistus ühendab kõiki, kes nimetavad end kristlasteks, sest sellega on sõnastanud nende usu ühine alus, millel seistakse – hoolimata ajast, keelest või konfessioonist, kirjutab Urmas Viilma.
Aastal 325 kogunes Väike-Aasias, tänapäeva Türgis asuvas Nikaia linnas (praeguse nimega İznik) ligi 300 piiskoppi, et lahendada noore kiriku suurim õpetuslik vaidlus. See oli esimene üleilmne kirikukogu kristluse ajaloos – hetk, mil pandi alus Nikaia usutunnistusele, mida kristlased üle maailma siiani tunnistavad. Tänavu möödub sellest sündmusest 1700 aastat. Seda tähtpäeva tähistatakse üle maailma oikumeenilise osaduse märgina, meenutades, kust meie usk on tulnud ja kuidas see on meid kujundanud.
Nikaia kirikukogu kutsus 325. aastal Nikaia linna kokku keiser Constantinus Suur, soovides lõpetada kirikut lõhestava vaidluse Kristuse jumalikkuse küsimuses. Kas Jeesus Kristus on loodud olend või igavene Jumala Poeg, “olemuselt ühtne Isaga”? Kirikukogu kinnitas viimast ning sõnastas usu kokkuvõtte, mida me tunneme kui Nikaia usutunnistust.
See tekst ei ole pelgalt ajalooline dokument, vaid kristliku usu südamik. See määratles kiriku õpetuse keskme – usu Kolmainu Jumalasse, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim.
Nikaia usutunnistus on sellest ajast saadik ühendanud eri maade ja konfessioonide kristlasi ning kujundanud kogu lääne ja ida kirikute teoloogilist identiteeti. Näiteks loetakse Nikaia usutunnistust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku jumalateenistustel suurtel kirikupühadel: 1. jõulupühal, 1. ülestõusmspühal ja 1. nelipühal. Lähtuvalt kohalikest tavadest võib seda lugeda ka teistel pühapäevadel või pühade jumalateenistustel.
Nikaia kirikukogu 1700. aastapäeva tähistatakse tänavu üle maailma laialdaselt. Kirikute Maailma Nõukogu (KMN) on nimetanud selle aasta Nikaia aastaks ning pühendanud sellele oma teoloogilise töö fookuse. Oktoobris toimus Egiptuses, Wadi El Natruni Kopti Õigeusu Kiriku Paavstlikus kloostrikompleksis Usu ja Korra maailmakonverents, kus osales üle 250 kiriku ja teoloogilise koolkonna esindaja kogu maailmast. Eestlastena osales sellel konverenstil lisaks allakirjutanule veel Luterliku Maailmaliidu peasekretär õpetaja Anne Burghardt. Konverentsi teema “Kuhu edasi nähtava ühtsuse teel?” rõhutas, et Nikaia pärand kutsub kirikuid jätkuvalt ühtsusele, dialoogile ja ühiselt tunnistamisele.
Nikaia 1700. aastapäeva tähtsündmuseks saab novembri lõpus paavst Leo XIV ja oikumeenilise patriarhi Bartholomeus I ajalooline kohtumine, mis toimub 28. novembril tänavu samas İzniku linnas, kus 1700 aastat tagasi peeti esimene kirikukogu. See ühine palverännak lääne ja ida kiriku – Rooma-Katoliku ja õigeusu – juhtide vahel on sümboliks kristlaste püüdlusele taastada nähtavat ühtsust.
Luterlik kirik näeb Nikaia 1700. aastapäevas rohkemat kui ajaloosündmuse meenutust. See on võimalus pöörduda tagasi usu allikate juurde ning kinnitada, et ka reformatsioon ja luterlik õpetus on osa suurest kristlikust traditsioonist. Kristlaskonnana ei tähista me pelgalt minevikku, vaid taastame oma sidet allikatega, mis on kujundanud meie usu.
Luterliku Maailmaliidu ja õigeusu kiriku moodustatud ühine teoloogiakomisjon on 6. juunil 2025 andnud välja ka ühisavalduse, milles keskendutakse Püha Vaimu tööle kirikus ja maailmas ning julgustustatakse rohkem mõtlema Kolmainsuse üle. Üleskutses väljendatakse ka tahet edasiseks teoloogiliseks ja liturgiliseks koostööks, eriti loomise ja uuenemise teemadel.
Nikaia usutunnistus ühendab meid kõiki, kes nimetame end kristlasteks, sest sellega on sõnastanud meie usu ühine alus, millel seisame – hoolimata ajast, keelest või konfessioonist. Luterliku kiriku jaoks tähendab oikumeeniline püüdlus teadlikku liikumist sügavama osaduse poole – meenutada ühist minevikku, taastada dialoogi ja anda ühine tunnistus maailmas, mida lõhestavad konfliktid ja usaldamatus.
Nikaia kirikukogu aastapäeva tähistamise kaudu meenutab kogu kristlik maailm ka seda, et meie ühtsus ei sünni administratiivsetest otsustest, vaid ühises usus ja Kristuse tunnistamises. Tänane maailm, mis sageli tõmbub tagasi vastasseisudesse ja enesekesksusesse, vajab taas seda sõnumit: kirik on kutsutud olema ühtsuse ja lepituse märk. Nikaia 1700. aastapäev ei ole seega pelgalt teoloogide ja kirikujuhtide teema. See on kõigi kristlaste ühine kutse taastada oma usutunnetus, mõista paremini oma juuri ning olla tänapäeva maailmas lootuse ja tõe tunnistajad.
Sümboolne on Eesti tasandil juubaliaastaga seoses seegi, et Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid ja esindajad tähistasid sel aastal esimest korda Kristuse ülestõusmispüha ühise oikumeenilise õhtuteenistusega. Teenistusel loeti erinevate kirikute esindajate poolt ülestõsumispüha evangeeliumi Johannese järgi eesti, kreeka, ladina, armeenia, ukraina ja kirikuslaavi keeles. Pärast teenistust järgnes ühine ülestõusmispüha õhtusöök, kus kirikute juhid ühiselt Kristuse ülestõusmist tähistasid.
Küsimus, kas lääne ja ida kristlased võiksidki naasta ühise kalendri juurde, et saaksime kristlaskonna kõige olulisemat püha – Kristuse ülestõsumispüha – tähistada üle maailma üheskoos, on see, millele vastust otsitakse. Selle üle arutati oktoobris ka Egiptuses toimunud konvernetsil ning suured on ootused ka paavst Leo XIV ja oikumeenilise patriarhi Bartholomeus I kohtumisega seoses.
1700 aastat pärast Nikaia kirikukogu on maailm muutunud, kuid kristliku usu tuum, usk Kolmainu Jumalasse ja Kristuse lunastavasse armusse on sama. Selle juubeliaasta sõnum on selge: ühtsus ja usk, mis kord Nikaia kirikukogus sõnastati, vajavad taas elustamist meie ajas.