Ootamine. Ainuüksi ootamises endas on sageli midagi ebamugavat. Õigupoolest oleme seda kõik rohkemal või vähemal määral tundma pidanud: ootamist arsti kabineti juures, kui kohe on selgumas mõne halvaendelise analüüsi tulemus, või hoopis ootamist, kui ülemus tahab meiega natukese aja pärast nelja silma all rääkida. Enamasti pole analüüsi tulemus või ülemuse soovitud vestlus pooltki nii hull, kui ise kartsime, aga oma peas jõuame ootamise käigus luua kõige pessimistlikuma olukorra.
«Kaks prokuröri» on tervenisti üles ehitatud ootamisega kaasnevale ärevusele ja kui tavaliselt kipume oodates ohtu üle hindama, siis Loznitsa filmis on olukord hoopis vastupidine: vaid mõne kuu eest juuraõpingud lõpetanud Kornev (Aleksandr Kuznetsov) ei oska hinnatagi, et on jalutamas otse hukatusse, kui läheb 30ndate lõpul Brjanski oblastis nõudma vestlust Stepnjaki-nimelise kinnipeetavaga. Kohtumist oodates näeb Kornev läbi akna, kuidas õuel vedeleb ühe vangistatu laip ning minut hiljem on see juba kuskile ära veetud.