Ahti Kallikorm esitas hiljuti just sellise küsimuse: kas me ei peaks «liiprite poleerimise» asemel teed valmis ehitama? See küsimus kõlab nagu rahvatarkus, aga käitub nagu silmamoondus.
Vastamist ei vaja siinkohal mitte inimene, vaid mõttekäik. Sest see mõttekäik on riigi tulevikule ohtlikum kui augud maanteel.
Kallikorm tõi oma loos näiteks matemaatik Abraham Waldi ja teise maailmasõja lennukid. See on lugu sellest, kuidas vigastusi uurides ei tule vaadata mitte neid lennukeid, mis baasi naasid, vaid neid, mis jäid kadunuks. Paraku teeb ta järeldustes täpselt selle vea, mille eest Wald hoiatas. Ta näeb, et valdav osa inimesi liigub autoga («lennukid, mis tulid tagasi»). Ja tema järeldus on: järelikult tuleb raha panna asfaldisse.
See on klassikaline ellujäämisviga. Ta tahab investeerida sinna, kus «lennukid» (autod) on nähtaval, unustades, et nad on seal vaid seetõttu, et alternatiiv on alla kukkunud. Ta tahab muuta mugavamaks sundseisu, selle asemel et parandada viga, mis inimesed autosse sundis.
Kui buss ei kohta rongi ja rong ei vii tööle, siis ei vali inimene isiklikku sõiduautot maailmavaatelistel kaalutlustel. Ta ei vali seda armastusest diislikütuse vastu. Ta valib selle, sest see on ainus viis, kuidas hommikul tööle ja õhtul lapsele lasteaeda järele jõuda. See ei ole vabadus. See on sundseis, mis on valatud pleki ja kummi vormi. Kallikormi pakutud lahendus – unustame rongid, asfalteerime teed – tsementeeriks selle sundseisu igaveseks. Me raviksime sümptomit, jättes haiguse alles.
On populaarne visata nalja rongi kiiruse üle ja nimetada seda «liiprite poleerimiseks». Aga füüsika ei allu huumorile. Transpordis on aeg raha sõna kõige otsesemas, majanduslikus mõttes.
Kiirem rong ei ole edevuse asi ega roheline unelm. Kiirus on süsteemi südametakt. Kui rong on aeglane, jõuab etteveobuss teha päevas vähem ringe. Graafik hõreneb, ooteaeg pikeneb ja inimene haarab taas autovõtmete järele. Ilma kiire «selgroota» jäävadki bussid vedama tühja õhku ja riik maksab toetust tühjade istmete eest. See ongi koht, kus raha tegelikult põleb.
Räägimegi rahast, sellest kõige tundlikumast. On lihtne võrrelda rongipiletit diislikütuse liitrihinnaga ja öelda: näe, autoga on perele soodsam. See on paagitšeki matemaatika, mis ei arvesta homset päeva. Selles tehtes puuduvad auto amortisatsioon, hooldus, kindlustus ja rehvid. Kuid veelgi olulisem – selles puudub riigi vaade.
Asfalt on kallis narkootikum. Mida rohkem me suuname liikluse maanteele, seda kiiremini see laguneb ja seda suuremaks kasvab hooldusarve. Iga rekka ja iga tuhande auto järel tuleb teemeistril uuesti tulla. Kallikorm viitab 300 miljonile eurole, mis on teedest puudu. See summa on köömes selle kõrval, mis hakkab puudu olema siis, kui me kogu Eesti logistika ainult kummiratastele tõstame. Toimiv raudtee on parim ja pikas vaates ainus maanteede säästuprogramm. Odavana näiv lahendus on riigile tegelikult kõige kulukam.
Ja lõpuks on selles «ainult asfalt» visioonis üks suur, eetiline pimetähn. Need on inimesed, kellel ei ole autot.
Õpilased, eakad, väiksema sissetulekuga pered, erivajadustega inimesed. Kas nemad on teise sordi kodanikud, kes peavad ootama, kuni riik on lõpetanud autoomanikele teede laiendamise? Riik ei tohi olla ehitatud põhimõttel, et liikumisvabadus on privileeg, mis algab autoostuga ja lõpeb seal, kus lõpeb asfalt.