Rebasel täitus oktoobris ka üsna ümmargune arv eluaastaid (55) ja ikka oleks ju ilus siis elutööd kokku võtta.
Avastasite «Unenäo» vanemate töödega nüüd kohtudes enda kohta midagi? Kuivõrd oma neuroose töödesse panete? On see päevik?
Kuraator Santa Zukker tegi septembris ootamatu ettepaneku korraldada ülevaatlik isikunäitus Kentmanni galeriis. Tegemist on esimese sarnase ettepanekuga minu elus, seni olen korraldanud isikunäitusi jms teistele kunstnikele. Hea, et kuraatori plaaniks oli hõlmata kõik senised loomeaastad, sest praeguseks 11 aastat kestnud kunstikorraldustöö kõrvalt olen maalimisele saanud pühenduda häbiväärselt vähe. Võiksin tunnistada, et olen ajutiselt pühapäevamaalija.
Vaadeldes ja valides töid näitusele, sündis ka näituse pealkirja idee, mõte siduda reaalsust kajastavad maalid justkui möödunud unenäoga. Näitus on tagasivaatav kollaaž, unenäoline Mendelejevi tabel sündmuste ja asjaolude algkomponentidest. Mõned maalisarjad on oma loomise hetkel samuti keskendunud sellisele inimteadvuse momendile, mil püütakse meenutada või vaadelda minevikku tulevikust, st et silme ees veiklevad vaid fragmendid või sümboolika. Näiteks sarjad «Mälestused tööst» või «Lennuki saabumine».
Üksikud tööd erinevatest sarjadest, kerge virvarr poliitikutest-hobustest-naistest-sõjast-vandenõuteoreetikutest – nagu hommikune poolteadvuse moment pärast ärkamist, mil on valida, kas mõista nähtu paljutähenduslikku mõtet või hüpata tollest reaalsusest välja.
Olen maalikunstnikuna pigem realist, ratsionaalne ja ülemõtlev autor, kes liigub lakoonilise nentimise suunas ja püüab leida ühes või teises isiklikult huvi pakkuvas teemas algmustreid, põhjuseid või algoritme. Vähe tegelen otseselt isikliku peegeldamisega, tunnete või hoiakute lõuendile seadmisega – kuulun nende hulka, kes ei pea absoluutseks tõeks teesi, et muuta tuleb iseennast, misjärel muutub ka maailm. Jagan arvamust, et keskkond peab muutuma, mitte kunstnik. See oli vastus küsimusele, kuivõrd panen teostesse oma neuroose.
Kahtlemata on teosed dramaatilised, kuid tõsisem küsimus on meid ümbritseva keskkonna/ühiskonna neurootilisus ja selles toimivad aktiivsed tõrjemehhanismid, millest me elud mõjutatud on. Kunstnikuna püüan analüüsida ja välja puhastada inimeste ja ühiskonna alateadvusesse peidetud informatsiooni. Mõned kaasavad teostesarjad kaasavad sarnasesse distsipliini ka vaatajat – sellistele maalidele on võimalik kirjutada, kirjutatut kustutada või üle värvida ja üle kirjutada («Realism», sari, alates 2001 või «Küsimused väikekodanlusele», sari, alates 2003).
Mind huvitab alateadvuse puhastamise protsess, luua teosega selleks situatsioon. Näib, et oleme vabad vähemalt siis, kui magame ja näeme und, kuid kahjuks mitte: diktaat jõuab ka sinna.