Katrin Laur, Atlantis. Toimetanud Loone Ots. Illustreerinud ja kujundanud Urmas Viik. Gallus, 2025. 146 lk.
Katrin Laur on tuntud kui ühiskondlikult aktiivne inimene, kellel on selge nägemus elust.
Me võime tema arusaamadega nõustuda või mitte, kuid ta väljendab neid hästi. Lisaks näib ta teadvat selgelt, mis on hea ja halb, mis õige ja mis vale. Tänapäevases post-postmodernistlikus kõigesöömiskatlas kipuvad need piirid kaunis hägustunud olema ja ka ühiskond, eesotsas poliitikute ja võimukandjatega, kipub neid mõisteid ikka kuidagi laiemaks venitama või lamestama. Lisaks on Katrin Laur ka kaduva euroopaliku vaimu kandja ning teab päriseurooplusest paljutki, olles pikalt elanud ja töötanud Euroopas. Ta saab aru ka demokraatia olemusest, sellesse kui mõistesse enamasti süvitsi minnes ja seda sõnakõlksuks taandamata. Lisaks sellele, et ta on kirjanik ja režissöör, on ta ka vanaema.
„Atlantise“, mis on kui hingekodu metafoor, on ta kirjutanud oma lapselapsele mõeldes ja nende omavahelisi arutelusid ja seiklusi kirja pannes. Vanaemadest on eesti lastekirjanduses piisavalt kirjutatud, mitte aga nii täiuslikku filosoofilist teost. Raamatut läbiv filosoofilisus ei ole aga kuskilt otsast pealetükkiv ega didaktiline, vaid n-ö jookseb delikaatselt teksti all, muutmata seda kuivaks ja igavaks. „Atlantise“ vaieldamatu pluss on autori arutlev (ja kohati kahtlevgi) meel, mis mitte ainult ei genereeri meeliköitvaid sündmusi, vaid peatub neid ka tunnetuslikus võtmes analüüsima. (See on võte, mida kaasaegses jutukirjanduses enamasti ei armastata ning peetakse igavaks ja mida kirjastajad isegi võivad soovitada vältida, otsekui lahjendaks too reflekteeriv peatus või paus sündmuste intensiivsust.)
Kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur 22. septembril Tallinnas, kus leiab aset tema uue raamatu „Atlantis“ tegevus. Raamatu peategelase vanaema annab igal hetkel mõista, et elus peab olema midagi, millele toetuda, kui maailm märatseb, ning pärandab oma oskuse turvatunnet hoida ka lapselapsele.
Piia Ruber
„Tunned, kui hästi õues kuivanud pesu lõhnab?“
Kirjutan seda arvustust oma emaema lapsepõlve suvekodus Võsul. Kõik, mida Katrin Laur vanaemana kirjutab, puudutab küllap neid lugejaid, kelle kasvatamisel on vanaema mänginud võtmerolli, või kes on „vanaema lapsed“. Niisiis ka mind. Ning eks inimmeel liigu(tu)gi eeskätt samastumisi pidi.
Vanaema on sageli lapsele üks olulisemaid figuure. Nõukogude aja naistele oli vanaema sageli heaks abiliseks. Ta tegi salatit, riivis õuna, küpsetas kotlette, tegi omletti, ühesõnaga, kõike, mida vanaemad ikka on teinud. Aga mitte ainult. Vanaema oli suure hooletöö tegija, kuid erinevalt uuema põlvkonna inimestest ta hooletööd vaevaks ei pidanud. See oli elu paratamatus, mida ta pidas enesestmõistetavaks, võttes seda kui õnnistust.
Lisaks ta lubas ja tegi asju, mida ema ei teinud – arusaadavalt, sest emad olid vanasti nooremad ja tahtsid ka ise elada (või siis olid hõivatud oma meeste eest hoolitsemisega ja nende toetamisega). Kuid seda kõike piire seades ja kindlatel veendumustel navigeerides.
Tänu oma vanaemale sain minagi teada kihistustest ühiskonnas, inimeste ja nende saatuse erinevusest, mida vanemad pidasid lapsele paljuks vaimselt läbi töötada või millest kodus säästeti.
Minul lubas vanaema vaadata „Nu, pogodi!“ multikaid või vene sõjafilme (mille kohta mu isa teadis rääkida, et neid vaatavat psühhoneuroloogiahaiglas ainiti tundide kaupa ekraani puurides sõjaveteranid, röökides vahepeal „Streljai!“), mis mu vanematekodu puhtast kunstist, heast stiilitunnetusest ja valitud muusikast läbi imbunud õhustikku kuidagi ei sobinud. Tagantjärele tundub kummaline, et just vanaema selliseid asju lubas, aga niiviisi tutvustas ta mind elulaadiga, mis oli meie omast nii erinev: isegi neid „halbu“ sõjafilme ja „rumalaid“ (aga põnevaid) multikaid mul mõõdukalt vaadata lastes kasutas vanaema neid minu moraalse kompassi arendamiseks, kinnitades enne, et „see pole õige laste pilt“ („pildiks“ nimetas vanaema filme), või et see on väga halvasti, „ainult labaste efektide peal“ tehtud. „Head pildid“ olid näiteks „Väike Heidi“, „Lumivalgeke“, „Suurlinna tuled“, „Kullapalavik“, „Tuulest viidud“ või „Muppet Show“, mida vanaemaga koos vaatasime. „Sinise ingli“ ajal pidin ma aga poole pealt magama minema, just siis, kui vanaema minu olemasolu kaasvaatajana avastas ja leidis, et „Sinine ingel“ pole ikkagi õige „laste pilt“. Selle filmi juures ma ei saanudki tookord teada, oli see siis halb või hea pilt. Kuid just tänu vanaemale sain ma aru, et on halvad ja head asjad ning et ma pean kunagi õppima iseseisvalt nende vahel vahet tegema – et „head“ peangi ma mõistma eeskätt „halva“ või „sobimatu“ olemuse tundmise kaudu. Ja neid kõikvõimalikke sobimatuid olukordi ja käitumisviise kujustas mulle vanaema ennastunustava kire ja lausa kirjandusliku andega või siis tõi näiteid otse elust – inimestest, kes olid kaotanud igasuguse eneseväärikuse (eriti ebaväärikad olid vanaema meelest joodikud, kelle hulka vanaema meelehärmiks sattus ka muidu andekaid ja tuntud inimesi, ning joodikutest veelgi hullemad olid latatarad).
Clara, „Atlantise“ peategelase vanaema Kati on sündinud aastal 1955 ja ehkki Clara vanaema ema ehk vanavanaema oli näinud „koledaid aegu“ (nagu minu vanaemagi), annab ta igal oma lapselapsega koos veedetud hetkel mõista, et elus peab olema miski, millele toetuda, kui maailm märatseb, ning pärandab oma oskuse turvatunnet hoida ühtlasi ka lapselapsele. Clara vanaema räägib oma lapselapsega avameelselt ja ilustamata elulistest asjadest, aga ka koledustest, iseäranis sõjast, ning ütleb elutargalt, omaenda armast vanaema meenutades: „Tead, ega laps ei pane väga tähele, mis elu väljaspool oma kodu ja perekonda on. Minul oli vanaemaga kodus hea kindel olla.“
Nagu inimesed, nii on ka vanaemad väga erinevad: isiksuslikke erinevusi alahindamata võiks öelda, et mingi osa on siiski selles ka ajastul, kus nad on kasvanud ja kujunenud. Clara 1955. aastal sündinud ja 1970ndatel noor olnud vanaema on lapselapsele pigem kamraad, kellega istuda Kaasani kiriku juures müüri peal ja jalgu kõlgutada, kõneldes paiga minevikust ja emotsionaalsest tähtsusest temale kui kunagisele lapsele ja praegusele vanaemale. Samas hoiab ta ka emotsioonides mõõdukust, kogemuste jagamisel pieteeditunnet ja tasakaalu, arvestades lapse vanuse ja sellest lähtuva vastuvõtuvõimega, ning säilitades oma vanaemaliku autoriteedi ühes moraalse kompassiga. Küllap on see Clara vanaema Euroopas elamise kogemus, mis teeb ta mõneti sarnaseks n-ö eestiaegsete vanaemadega.
Kuigi minu 1928. aastal sündinud traditsioonilisem vanaema poleks minul kuhugi müüri peale ronida lubanud (veel vähem ise minuga kaasa roninud), oli ka temaga kahekesi-olemises palju kamraadlikkust: üheskoos Mustamäe-Nõmme metsas suusatades või teistes minuga koos ette võetud sportlikes tegevustes ei erinenud ta oma elurõõmus ja füüsilises aktiivsuses palju oma lapselapse ealistest. Clara vanaema iseloomustab niisamuti aktiivsus algatada lapselapsele huvitavaid tegemisi, mis ehk traditsioonilise vanaemarolliga ei seostugi. Koos liiguvad nad ka fantaasiaruumis ehk piirideta ajas, võlusõna „FANTAASIA“ abil.
Verekarva nööp, ese, mis aitab Claral ajas rännata, on kujundina tugev – katkematu maternaalse liini jõuline tähistaja.
Ka igapäevastest praktilistest oskustest ja tegutsemisest sündivat elustavat leeki püüab Clara vanaema elus hoida, andes niiviisi tütretütrele edasi rõõmuvõimaluse n-ö päris asjadest – elust endast, mis oma kohustustega võib vahel üle pea käia ja millest otsime ajutist lõõgastust silmadega, õgides teiste inimeste virtuaalse elu fassaadi ja kaugenedes niiviisi iseendast. „„Tunned, kui hästi õues kuivanud pesu lõhnab?“ küsib vanaema ja nuhutab ühte lina. Clara nuusutab, tõepoolest on sellel värske ja tuuline lõhn. Clara korjab pesupulki kotti ja aitab siis vanaemal pesu kokku kloppida.“ Täpselt samamoodi panime ka meie vanaemaga pesu nöörile kuivama ja korjasime kokku, ning minugi vanaema küsis minult sedasama. Õnnelik on laps, kellelt vanaema on seda küsinud! Selles lauses peitub kogu olemise jõu võti. Kui kõik laguneb; kui peaks tulema sõda, kui sinu lapsepõlv saab otsa, kui su kodu on hävinenud; kui elu on purustatud, kui virtuaalset raha ja wifit ei ole, siis püsid sa kahe jalaga maa peal ainult tänu sellele samale tundele, sellele samale mälestusele emaema kodu hoovis – tuules kuivanud pesu puhtale lõhnale, mis tõotab ja meenutab paremaid aegu ja kinnitab, et oled kõigele vaatamata elus.
„Inimesel on hing, see teeb ta elusaks“
Raamat pakub äratundmisrõõmu nii mõneski mõttes: lugedes, kuidas ühe Eesti sendi eest sai kaks kommi nimega Tilk Piima, meenus mulle, et see oli just see summa, millest minugi vanaema rääkis, et seda oma papalt just selsamal eesmärgil nurus. Ka minu vanaema jutustas mulle meelsasti ja palju oma lapsepõlvest, aga ka rasketest asjadest, nagu hilisem kodu kaotus ja pere lahkurebimine sõjas.
Clara vanaema meenutab, kuidas tema vanaema turul käis ja tegutses seal profilt, osates kiiresti arvutada, ning olles põnevil, kas mõni müüja teda petta ei püüa. Minagi sain Nõmme turul oma vanaemaga, kes niisamuti turul „profilt tegutses“, osta meekärge (selle korraga enne lõunasööki kiiresti salaja ära süüa ja siis, aurava lõunasöögi lauale ilmudes, vanaemale kurta, et süda natuke paha on). Õige varakult õppisin, et miski ei seo inimest, iseäranis vanaema, tugevamini eluga kui turulkäik. Et vanaemadega seostub toit ja toidumälu, siis on raamatuski rõhk kommetel, kuidas midagi tehti või söödi: pikalt ja põhjalikult kõneleb „Atlantise“ vanaema lapselapsele, kuidas teha sülti, siinse kultuuriruumi üht tähtsamat rooga.
Kati kirjeldab lapselapsele ka, kuidas nad jõulude ajal verivorsti tegid: piimamannerguga toodi verd, keedeti tangupuder ja aeti see siis soolika sisse. Kuidas muidu saaksidki tänapäeva lapsed, kes woldivad, nendest toitudest teada!
Ehkki vanaema Kati on vaadetelt arvatavasti vabameelsem kui esiemad, on temagi osaks oma lapselast igakülgselt harida. Clara saab teada, mis on iroonia, mis alamsaksa keel, milline on olnud Eesti saatus läbi aastasadade, missugune oli tsaariaeg, mis eristas maarahvast linnarahvast ning kuidas Tallinna pommitati. Isegi vana vemmalvärss „Vas vilkst tu vasikajalga, kommst tsurükken koerajalga“ peaks noort lugejat lõbustama, olgugi et selle mõte talle ehk kaugeks jääb.
Vanaema tutvustab Clarale ristiusku, räägib, kes on mungad ja kes nunnad, ning jutustab, kuidas ta kord lapsena lihavõtteööl vene kirikus käis. Siinkirjutajagi emaema käis lapsena vene kirikus, oma „papaga“ kaasas – ent nagu ta (küllap igaks juhuks, olid ju ateistlikud ajad) ütles, et peaasjalikult seetõttu, et sealt sai magusat kirikusaia.
Kui ka laps kõike ei mõista, saab ta läbi nende sõnaretkede ja väärtuslike mälukildude aimu sellest, et maailm võib olla suurem ja avaram kui see, mida ollakse harjunud eluks ja maailmaks pidama; et on olemas mitmeid maailma tajumise, nähtamatu ja nähtava tunnetamise viise.
Kuid mitte üksnes kirjanduse või ajaloo vaatepunktist ei ole Katrin Lauri teos hariv, vaid ka tundekasvatusliku avardumise mõttes.
„Inimesel on hing, see teeb ta elusaks. Kohal on vaim. Kõikide inimeste hinged, kes seal on elanud ja kes vahel ikka veel seal käivad,“ arutleb Clara vanaema. „Üks vana, aga mitte nii väga vana aja kirjanik Bergengruen kirjutas Tallinna kohta, et siin on talvisel ajal pimeduses tänavatel rohkem surnuid kui elavaid liikvel,“ mõtiskleb vanaema ning lisab, et „uutes majades on raha vaim.“
Taas midagi meie materialistlikus maailmas harvaesinevat! On erakordselt võimas, kui vanaema pärandab tütretütrele spirituaalse maailmataju, nii et maja pole pelk tehinguobjekt või kodu lihtsalt sõnakõlks ja neli seina. Seesuguses elutundes võtab hinge lihakssaamise tõestus oma kirjelduse ilus hinge kinni: „„Hinge sa küll käega katsuda ei saa,“ itsitab Clara, kui nad vanaemaga hinge üle arutlevad. „Kuidas siis ei saa?“ hüüab vanaema ja kallistab Clarat sama kõvasti kui tädi Sohvi Katit, nii et ribikondid ragisevad. Clara rabeleb vastu ja poksib vanaema, nad libisevad ja kukuvad koos maha. Tõusevad püsti, klopivad teineteist lumest puhtaks ja naeravad.“ Olgu kohe öeldud, et spirituaalne maailmataju ei tähenda, et seejuures ei oleks inimene võimeline tajuma sotsiaalseid probleeme, ülekohut ja ebaõiglust või olema sotsiaalselt tundlik.
Clara vanaema, kes on enda sõnul suure jutuga, räägib avameelselt oma aja pesunaistest, viinavõtmisest ja ka oma vanaemast, kes arvas, et „ühel päeval saab laps ikkagi kõik asjad teada“.
Kuid ehtsa vanaema osaks ongi rikastada „halva“, keelatu, teistsuguse või kummalise elupoolega tutvustamisel ka lapse sõnavara. Mulle olid iseäranis huvitavad mu oma vanaema lood noortest tüdrukutest, vanaema kooliõdedest, kes korraks Saksa sõduritega kinos käisid ja pidid siis Eestist miskipärast kiiresti lahkuma. Hiljem saatsid need tüdrukud välismaalt postkaarte, aga siis juba endast koos väikese lapsega … Noist lugudest õppisin mina näiteks ära sõnapaari „lapsega tüdruk“.
Clara saab tänu vanaemale aimu, kuidas vanasti naised pesuköökides toimetasid, ning saab ka teada, mida tähendab „lihane ema“. Kuna praeguse aja lapsed ei tea väga paljusid vanemaid eestikeelseid sõnu, võikski Katrin Lauri raamat olla koolide lugemisnimekirjas.
Kati tutvustab Clarale ka sõna „kodupoolis“. Nii öeldi vanasti koduse roa kohta – sellise, mida just selle pere naised sagedasti valmistasid. Selleks on vanaemal koogelmoogel ja seda nad ka koos teevad, kuna ema ei luba Claral muud magusat süüa. Oh, vana hea koogelmoogel, mille kloppimisel on kõik vanaemad ilmselt ühtviisi ületamatud (ja munavalgetest tehti beseed) ja mis kahtlemata nende meelest tervislikuks ja mitmeti rikkalikuks maiuspalaks kvalifitseerub! Lapse teadvusse ilmuvad tänu vanaemale ka madal pink ehk „järi“, „ühiskorter“, „vorstitoppimine“, „polk“, „pesuköök“, „ruuž“, vana Järvamaa ütlemine „Surnu käest küsitakse, elavale antakse“ (mille tähenduses vanaema Kati ise kindel pole) jne, ning kõik need sõnad on varustatud põhjaliku ajaloolise selgitusega. „Uisuplats“ aga vihastab vanaema, kuna on otsetõlge inglise keelest (skating rink), ning ta asendab selle ilusama ehk „liuväljaga“. Clara vanaemal on suurepärane eesti keele tunnetus ning oskus ajalooline mälumaterjal noorematele põlvkondadele huvitavaks teha – ta võiks teha kooliõpilastele linnas „Atlantise“ raamatu ekskursioone! Ka lastefilmi tegijale võiks raamat olla inspireeriv materjal. Julgeksin raamatut nimetada isegi üheks viimase aja eestikeelseks hitt-teoseks! Samasse kategooriasse liigitub ja mõneti niisugust vaimsust kannab ka Imbi Paju eelmisel aastal ilmunud „Kadrioru aednik“.
„Kas inimene kunagi paremaks ei saa?“
„Atlantise“ vanaema „sõda ise näinud ei olnud“. „Kui vanaema sündis, oli sõja lõpust kümme aastat möödas. Aga vanaema ema ja isa, Ivi ja Hubert, keda Clara näinud ei ole, nad olid surnud aasta enne seda, kui Clara sündis, nemad olid sõda näinud terve oma lapsepõlve ja nooruse.“
Minu vanaema oli sõja üle elanud ja ütles alati, et sõda on midagi, mida ei saa mõista, kui seda pole kogenud. Vaidlesin vanaemale vastu, eriti murdeeas: mulle meeldis vanaemaga vaielda, sest vanaema vaidles vastu alati loogiliselt ja ka vastaspoole loogilisele mõtlemisele või selle puudumisele rõhudes. Niisiis ütlesin vanaemale samasugust loogikat kasutades, et kas selleks, et mõista ja saada aru, et tapmine on hirmus, peab ise kellelegi noaga kallale minema. Vanaema vaidles siis muidugi vastu, et need olukorrad ei ole võrreldavad, mille peale mina, oma meelest loogikat kasutades, teatasin, et tapmine ja sõda on üks ja seesama. Aga vanemaks saades sain aru, et vanaemal oli õigus. Me ei saa kogemusi vahetult edasi anda, küll aga võib alati püüda seda teha. Just seda Katrin Laur oma raamatus õnnestunult teebki.
Ja seda eriti just siis, kui ta räägib lapselapsega avameelselt „koledatest asjadest“ – sõjast, mis on praegusel ajal paljude laste igapäevaelu mitmel pool maailmas, ning teistele tuttav üksnes arvutimängudest või filmidest, kõneleb sõjajärgsest näljast Eestis ja sellest, kuidas emad lastele leiba varastasid („Aga kui lapsed on näljas, saab igast emast varas ja kasvõi röövel, et lapsed süüa saaks“ – aktuaalne kahjuks meie riigis ka praegu!), räägib küüditamisest ja seletab Clarale selle mõiste tähendust. Ta räägib lapselapsele imikutest, kes ulatati läbi rongiakna välja, sest emad pidid südame kõvaks tegema ja lapsest loobuma, kuna muud ellujäämislootust polnud. Mukbang’ide, live-söömisorgiate ajastul, mida Tiktokis jälgivad miljonid silmapaarid, sealhulgas lapsed, on kannatuste seesuguse peadpööritava materjali läbitöötamine täiskasvanulegi paras pähkel – meelsamini lükkaks inimene teiste kannatused ikka oma naudingute teel kõrvale. Siin ongi kirjandusel võtmeroll: vahetada korraks pilti ja arendada vegeteerimis- või mõnukesk(s)uste asemel ka mõtlemise- ja mälukesk(s)ust.
„Kui nad jäätist limpsides kodu poole lähevad, tahab Clara teada:
„Kas inimene kunagi paremaks ei saa?“
„Aga muidugi saab! Mina usun kindlalt, et sina ja su vennad saavad iga päevaga paremaks, isegi kui te vahel halvad lapsed olete. Ma püüan ise ka iga päev kasvõi natukene paremaks saada ja kahetsen, kui olen midagi halvasti teinud.“
„Sa teed ka halbu asju?“
„Muidugi teen. Vahel ma ütlen kellelegi halvasti. Enamasti mõtlen, isegi kui välja ei ütle. Või jätan hea teo tegemata laiskusest või mugavusest. Isegi teie peale olen vihaseks saanud ja karjunud. Ja teie ema peale.“
„Isa peale ka?“
„Ei, isa peale mitte. Igatahes mitte vihaga. Kuigi hääl on mul kõva ja kui vaidluseks läheb, võin ma karjuda küll.“
„Ega mina ka alati hea inimene ei ole,“ tunnistab Clara mõtlikult.“
See õpetlik, vanaema halastamatu ausus näitab psühholoogiliselt, et ka „halb“ olla on täiesti inimlik, eriti, kui tunded üle keevad või küsimuse all on mõni veendumus või positsioon, mida väga kaitsed (näiteks enese ja oma piiride või kodu kaitseks „halb“ olemine); et inimene koosneb kahest poolusest, temas on öö ja on päev. Vaid inimese enda teha on, kuidas ta oma tumeda poolega võitleb, peaasi, et ta tunnistab oma vigu. Täiskasvanu eluterve suhtumine õpetab varakult selgeks täiskasvanuliku vastutuse, aga ka oma piiride mõiste, ja Clara võib siingi oma vanaemale tänulik olla.
Urmas Viigi kujundus imiteerib Põhjamaade lasteraamatuid ja annab võtme, kuidas teost lugema peaks. Aja suhtelisust ja inimese vaimu suutlikkust ajalõhe ületada näitavad vanaema ja lapselapse kujutised õhus, enamasti uperpalliasendis. Illustratsioonid raamatus on temaatiliselt ja koloriidi sügavuselt õnnestunud, köitvad, humoorikad. Ka Tallinna kaart raamatu esi- ja tagakaanel kulub marjaks ära. Font on korralikult loetav. Kogu teos kiirgab armastust kodupaiga ja kohavaimu vastu ning visuaal toetab seda jõuliselt.
Kui kriitiline olla – ja arvustus ei tohiks ju olla autori arengut silmas pidades üksnes mõõdutundetu kiidulaul! –, siis võib-olla võinuks autor pisut rohkem (näiteks mõne mässaja vaimuhaigeks stigmatiseerimise asemel) süvitsi minna sotsiaalsetesse põhjustesse, mis idandasid äärmuslikke vaateid. Muidugi, vaesus ja nälg on mõnes kohas autoril luubi all, aga eks ole ju rahva vimmal teisigi tegureid. Vahest vajaks vaimuhaiguski lapse jaoks arusaadavamat ja põhjalikumat käsitlust. Meie veendumused, mida me kaitseme või mille poolt hääletame, kipuvad tekkima eeskätt eluviisi ja habitus’e pinnalt, mida me eeskätt ise esindame, ja reeglina tajume sarnase mudeli õige olevat ka teiste puhul, kuna toimime ühiskonnas suuresti peegeldustel. Niisiis on isiklik heaolukogemus kõikide meie eluvalikute käivitaja, vähesed sõgedad meie hulgast allutavad oma elu hullumeelsetele universaalsetele ideaalidele, mille teenimine võib lõpuks ka läbi kukkuda või ebaõnnestuda.
Aga jõuab siis vanaema kõigi veidrike suhtes alati mõistev olla ja igaühe hingeelu või tausta lahata. Niikuinii tuleb tal päevas pidevalt vastata lapselapse lugematutele küsimustele, millest üks on kohe kindlasti „Kes see veel oli?“.