Tristan Priimäe iganädalses rubriigis “Sinefiil” on sel korral vaatluse indie-pärle nii kinolevist kui ka voogedastuses, aga lisaks veel ka Kaljo Kiisk 100 eriprogramm ning Riho Västriku värske loodusfilm.
“Kui mul vaid jaksu oleks” (“If I Had Legs I’d Kick You”)
Kaasaja apokalüptiliste meeleolude, maailma järkjärgulise internetistumise ning veel kes teab mitme-setme teguri koosmõjul on lastesaamisest saanud üks viljakaid luupainajate allikaid filmides. Tänavu tuli Cannes’sis välja Lynne Ramsay sünnitusjärgse depressiooni allegooriana tõlgendatava filmiga “Sure, mu kallis” (“Die My Love”), mis mulle küll eriti korda ei läinud. Erinevalt sellest siin.
“Kui mul vaid jaksu oleks” Autor/allikas: Kaader filmist
“Kui mul vaid jaksu oleks” näitab erivajadustega nõudliku lapse kasvatamisega üksi jäetud ema meeleheitlikke katseid säilitada terve mõistus, kuigi elu ümberringi igast otsast lagunema kipub. Esitab ka selle eluolulise küsimuse, mis omadustest koosneb õigupoolest üks “hea ema” ja vaidlustab sellise sildi väljateenimise ühiskondliku surve.
Film eksleb sümboolikasse ja allegooriasse ning ei hoia tegelikkusest liiga kõvasti kinni. Meenutab mingil määral ka “Tully’t”. Rose Byrne’ile siin filmis kõik tühimikud täitva rolli eest ka tänavune Berliini parima näitlejanna auhind.
“Rongiulmad” (“Train Dreams”)
Mõne päeva eesti Netflixi maandunud “Rongiulmad” on märk sellest, et Oscari hooaeg on lähenemas ja platvormid korra aastas välja tagurdamas päris filmide moodi filme, et nendega auhindu võita ja ülejäänud aasta vältel kommertsi veelgi edukamalt edasi kühveldada. Võtame aga vastu selle, mis on hea, ja heaks ma julgeks “Rongiulmasid” küll pidada.
Film on heas mõttes vanamoodne, suurt romaani meenutav lugu, kus jutustaja tõuseb sündmustest kõrgemale ja vaatab koos meiega ühe Ameerika mehe käekäiku 80aastase elu vältel. Alustatakse suurtest unistustest, mida proovitakse ellu viia väikeste vahenditega, kui noor Robert Grainier töötab metsalangetajana, et naisele-tütrele parem elu kindlustada. Hollywoodis pole aga võtta ühtki nii heatahtlikku stsenaristi, kes sellisel idüllil kaua kesta laseks. Draama tuleb ja pühib kõigest üle ning Grainier peab üksi oma mõtete padrikusse ära eksinuna jälle mingi teeotsa kätte leidma.
“Train Dreams” Autor/allikas: Kaader filmist
“Rongiulmasid” on võrreldud Terrence Malickiga ja ega see ei ole päris põhjendamatu. Kuna peaosas on Joed Edgerton, siis meenus mulle ka “Loving”, mille tegelaskuju ta siingi meenutab, seda enam, et ühes stseenis tullakse töömeeste hulka otsima põgenikku perekonnanimega… Loving! Huvitav juhus, justkui omamoodi Joel Edgertoni napisõnaliste karmi koorega meeste ajalooline universum.
“Rongiulmade” unenäolisuses pole midagi uut – prohvetlikud unenäod, maalilised looduskaadrid –, aga kokkuvõttes teenivad need eesmärki ning, midagi pole teha, suurema ajalõigu kontsentreerimises paaritunnisesse filmi on alati mingi oma võlu. Film võiks olla sentimentaalne, aga suudab imalusest siiski enamasti pääseda ja on vaatamist väärt.
“Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast”
Nagu ütles dokumentalist Riho Västrik intervjuus: peame eestlastena oma unikaalse seisuse õnnelikud olema, et meil on loodust, mida filmida. Tema värskeimast loodusdokist jääb mulje, et loomad on lähemal kui enne. Mingis mõttes võin seda isegi kinnitada, näinuna just hiljuti Tallinnast autoga lahkudes Ülemiste järve ääres kolme põtra korraga.
“Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” Autor/allikas: Kaader filmist
Siin on kakukaamera pildiga saadud kätte ikkagi täiesti hämmastavad materjali metsarahva tegutsemisest. Västriku sõnul oli raske filmi materjali valida, sest “hõbekuule” oli nii palju. Tõepoolest: soomlaste “Ilvesmehe” kõrval on see film väga hea tõestus, et ka Eestis loomadel elu käib. Vaadake kinos ja rääkige pärast oma kassile-koerale ka.
Kaljo Kiisk 100
Eesti tänaseni viljakaima mängufilmirežissööri ja lisaks veel näitleja ja filmiametniku Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva puhul on üle Eesti kavandatud omajagu programmi.
Kiisa nädalal 1.-8. detsembrini linastuvad ta filmid nii Tartus (Elektriteater, Tasku), Tallinnas (Artis, Sõprus, Solaris, BFM) kui Thules Kuressaares, Hiiumaal, Märjamaal (kino “Helk”!) ja Tapal. Päris palju näidatakse ka “Kevadet”, mis on küll pigem üks põhilisi põhjuseid, miks Kiiska režissöörina ei tunta, vaid näitlejana, aga on ka Eesti filmi klassikat nagu “Hullumeelsus”, “Nipernaadi”, “Keskpäevane praam” või “Vallatud kurvid”, ning punasemaid, aga siiski intrigeerivaid teoseid nagu “Metskannikesed”, “Surma hinda küsi surnutelt” või “Saja aasta pärast mais”.
Mängufilm Keskpäevane praam Autor/allikas: Oti Vasemaa ERR
Ürituse naelaks on aga Kiisa hiljuti taastatud eelviimane film “Regina”, mis on üllatavalt tugeva naispeategelase ja femilistliku sõnumiga indilik kammermängukas Eesti väikelinnas, peaosas Ülle Kaljuste. Soovitame!
“Viimasel hingetõmbel” ja “Uus laine”
Kindlasti oleks Jean-Luc Godardi esimest mängufilmi “Viimsel hingetõmbel” ning selle tegemisest rääkivat Richard Linklateri hommage’i igati kasulik ka eraldi vaadata, aga koos moodustavad need väärtusliku kultuuriloolise paketi ja annavad Prantsuse uue laine metodoloogiast ja ideoloogiast päris head aimu.
“Uus laine” Autor/allikas: Kaader filmist
Kõigepealt Linklater ja siis Godard. Üksteise järel. 28. novembril Artises ja Elektriteatris, 29. novembril Thules ja 1. detsembril Sõpruses.