Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse mahtus sel korral kolm teost: Douglas Brunti kirjutatud raamat Rudolf Dieseli elust, Toon Tellegeni “Ritsika tervenemine” ja Andrus Kasemaa romaan “Minu kangelased”.
Douglas Brunt “Rudolf Dieseli salapärane juhtum: geniaalsusest, võimumängudest ja pettusest esimese ilmasõja eelõhtul” (2025)
Rudolf Diesel? Misasja? Just.
Kes meist poleks mõelnud, et võiks oma suvemajja või maamajja või soosaare hurtsikusse kurjade aegade kerkimaks igaks petteks ühe diiselgeneraatori tekitada ja paar potti hämaraõli selle käivitamiseks. No ei kui paha tuleb majja ja elektrit pole, siis natuke esmatarvilikku sähmakat saaks. Paljud sõidavad autoga, rongiga, laevaga, praamiga. Ostavad diiselkütust. Aga tolle diislivärgi alusepanijat mäletavad vähesed. Ehkki vähe on leiutajaid, kelle leiutis on üldnimeks saanud. Isegi hõõglampe ei nimetanud keegi edisonideks.
See siin on suurepärane elulugu koos tiba jahmatava järellooga. Teame paljusid hüpoteesile või vandenõule üles ehitet ilukirjanduslikke udujutte, kus teatavale võimalusele ehitatakse muuilm ümber. Douglas Brunt kirjutab siiski täiesti korraliku Rudolf Dieseli eluloo, ühekorraga inimliku ja põneva ja faktitäpse. Ja et Dieseli surm jäigi sajandi eest salapäraseks, siis otsis ta üles veel rohkem fakte ning näitas välja ühe võimaliku loogilise loo, mispidi asjad võisivad juhtuda. Ent see moodustab vaid raamatu lõpuosa ega suru end peale. Jah, natuke põnevikuelementi hoitakse konkoktsioonis kogu aeg sees, ent põhjaliku ülevaatena enam kui sajandi taguste tehnoloogiliste edusammude, või(s)tlemiste, võitude ja kaotuste ülestähendusena üks tugev lugemine kõigile, kes masinatest ja inimestest ja nende saamiseloost vähegi huvitet. Ja füüsikast ja mehaanikast ja elust ja armastusest – mis, nagu näha, on paljuski üks ja seesama. Me saame siit uut ja vana!
Toon Tellegen “Ritsika tervenemine” (2025) ja Andrus Kasemaa “Minu kangelased” (2025)
“Ritsika tervenemine”on servapealse lastekirjanduse klassiku Toon Tellegeni raamat, mis kohe kindlasti lastekirjanduseks ei liigitu, küll aga laiendab servapealsust kui sellist. Nagu hea segu “Karupoeg Puhhist”, “Väikesest Printsist” ja varasest Kivirähkist. Absurd, huumor ja tõsidus üheskoos kut kana ja juurvili iidses telereklaamis. Korraga naljakas, mõtlemapanev ja äärmiselt südamlik lugu. Vähe on kirjandust, mis suudab suhestuda praktiliselt kõigis vanustes inimestega. Ja öelda täpselt seda, mida õigel hetkel vaja. “Ritsika tervenemine” võib tervendada, ent võib ka hädu ära hoida või noid takkajärele leevendada. Geniaalselt kompaktne kirivarandus.
Andrus Kasemaa looming on natuke samamoodi süüdimatult tervendav ja tervenev, ta on nagu Tellegeni ritsikas ja elevant korraga. Ega ta oma isikliste teemade juurest kunagi kaugele lähe, ent miskil soojal kombel õmbleb ta kokku pilti päramise poolsajandi Eestist, põigetega ajas tagasi ja ruumis mujale ja teinekord tont-teab-kuhu. Olles samas ka põikhetkil hästi aja- ja kohatruu. Ta arutlused võivad vahel jumala lollid või vihaleajavad tunduda, aga ta sõnastus ja mõttekulg on nii huvitavad ja hästi vormistet, et. Et kui kohati tahakski pahasti öelda, siis ei raatsi, ja miks peakski.
Kuidagi tuleb meelde Villu Tamme ja JMKE laul “Mu vanaisa oli desertöör” (…tulid sakslased/tulid venelased/vanaisa polnud nende kummagi jaoks/ei huvitand teda see sitane sõda…). Kogu oma naiivsuse ja patsifismi ja veidi üleafišeeritud veidruse juures on mul ikkagi tunne, et Kasemaa ei jookseks jama majja saabudes kunagi esimese lahkuva laeva suunas, ja ka Villu mitte. Ma ei imestaks, kui meiesugused sõjalise väljaõppeta taadid hädapilvede kerkides leiaksime end üheskoos ühepajatoidukatla ümbert leemekulpi liigutamast ning rindele rooga valmistamast. Sest iga sõda vajab sööki ja panus on panus. Ma muidugi saadaksin noored inimesed sõja jalust ära, nood mõistavad arvutit pidi kaugemalt vainlast tappa. Sõdu korraldavad vanamehed – sõdigu siis ise.
Aga Kasemaa on äge lugevara, mis siis ja võib-olla just seepärast, et temaga tahaks muudkui vaielda ja kaasa mõtelda. Kui Lilli Luuk on lähiajalookirjanduse džinn, siis Kasemaa on toonik ja õige varsti annab Kaur Riismaa romaanivõistluse võidutöö oma laimiviilud sinna sisse. Hakkab looma imelamp!