Vaesusega kaasnev rahulolematus ja usaldamatus ei piirdu ainult parempopulistlike erakondade toetuse kasvuga, vaid kandub üle ka inimeste kaitsetahtesse, õigemini kaitsetahtmatusse. Lahendusena võiksime alustuseks ühiskonnana kokku leppida, et täiskoormusega töötamine tagab inimestele alampalga, mis on suhtelise vaesuse piirist kõrgemal.
Hiljuti avalikustatud vaesusnäitajate valguses tuleb meelde tuletada uuringuid ning teiste riikide kogemusi, mis kinnitavad, et vaesusprobleemi ignoreerimise tagajärjeks on populistide toetuse kasv ning julgeolekupoliitilise konsensuse õõnestamine. Vaesuse vähendamisele suunatud meetmeid tuleks vaadata mitte tüütu rahalise koormana, vaid investeeringuna ühtehoidvasse ühiskonda. Alustada võiks iga töötaja panuse adekvaatsest väärtustamisest.
Novembris avaldatud Statistikaameti andmetest selgub, et 2024. aastal elas pea viiendik Eesti inimesi suhtelises vaesuses ning 3,3% koguni absoluutses vaesuses. See on 44 000 Eesti inimest, kes ei ole võimelised end ära elatama. Ja seda on 8000 inimest rohkem (!) kui aasta varem. Ka Euroopa kontekstis asume nende näitajatega pingereas, kus me ei sooviks esiviisikus olla: suhtelise vaesuse määr on Eestist kõrgem vaid neljas Euroopa riigis: Bulgaarias, Lätis, Leedus ja Horvaatias.
Väärikas töötasu päästab vaesusest
Kuid mis on siis parim viis vaesuse vähendamiseks? Selleks toon kõigepealt välja kaks arvu. Suhtelises vaesuses on inimene, kelle netosissetulek jääb allapoole 858 eurot kuus. Miinimumpalga teenija saab täna Eestis kuus kätte 810 eurot ehk statistika järgi – elabki vaesuses. Ja siis me imestame vaesuse määra kõrge osakaalu üle?
Hetkel on tööandjatel ja ametiühingutel käimas alampalga läbirääkimised ning on õige aeg tööandjatele meenutada 2023. aastal saavutatud hea tahte kokkulepet – tõsta miinimumpalk euroopalikule tasemele ehk 50%-le keskmisest palgast. Alustuseks võiksime vähemalt leppida ühiskonnana kokku, et täiskoormusega töötamine tagaks inimestele suhtelise vaesuse piirist kõrgema sissetuleku.
Võrdluseks: kui miinimumpalk moodustaks juba praegu 50% keskmisest palgast, siis see oleks täna juba netos 933 eurot kuus – selgelt üle suhtelise vaesuse piiri!
Kahjuks tegi Reformierakond ka kolmepoolse hea tahte kokkuleppe puhul seda, mida oravad ikka kõige paremini oskavad – otsuseid, mis suurendavad ühiskonnas ebavõrdsust.
Majandusminister Erkki Keldo vilistas leppele juba tänavu kevadel ametiühingutega kohtudes, mõned nädalad enne seda oli peaminister Kristen Michal otsustanud sotsiaaldemokraadid valitsusest välja visata.
Toimetulek on tõepoolest julgeolek
Ikka ja jälle kuulen nendinguid, et vaesus polegi riigi vaates probleem – igaüks on oma õnne sepp. Selline vaade on lühinägelik, sest kõrgema sissetuleku teenimist takistavad pahatihti sellised objektiivsed tegurid nagu enda või hooldust vajava pereliikme terviseseisundi halvenemine, tasuvate töökohtade nappus oma kodumaakonnas või rahalised takistused parema hariduse omandamiseks.
Tervis, haridus ja regionaalareng ongi valdkonnad, kus rohkem solidaarsust tähendab rohkem võimalusi kõigile oma potentsiaali realiseerimiseks. Olgu selleks lähedaste koormust vähendava hooldereformi põhimõtetest kinnipidamine, tasuta kõrghariduse säilitamine või regionaalsed investeeringud. Riigikogu majanduskomisjonile nõu andev konkurentsivõime töörühm on selgelt öelnud, et pikaajalise majanduskasvu eeldus on, et panustame inimeste haridusse ja tervisesse. Mida paremini läheb kõigil inimestel, seda kauem ja rohkem panustavad nad majanduses jõukuse loomisesse. Kuid vaesusega tasub tegelda ka seetõttu, et solidaarsem ühiskond on ka ühtehoidvam. Seda näitab edukate Põhjala riikide kogemus.
Ning teistpidi toob värske ÜRO raporti järgi solidaarsete avalike teenuste kärpimine endaga kaasa lisaks ebavõrdsuse ja vaesuse kasvule ka parempopulistlike vaadete kasvu ühiskonnas. Kui on soovi aidata kaasa poliitiliste radikaalide ja avantüristide tõusule, siis kõige lihtsam viis seda teha on vaesuse ja ebavõrdsuse probleemi ees silmad kinni pigistada!
Aga vaesusega kaasnev rahulolematuse ja usaldamatuse kasv ei piirdu ainult inimeste suhtumisega erakondadesse, vaid kandub üle ka suhtumises välis- ja julgeolekupoliitikasse.
Nii näitavad Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringud, et nende vastajate seas, kel on enda hinnangul kas raske või väga raske hakkama saada, on toetus Ukrainale humanitaar- ja sõjaabi saatmisele ning Venemaa-vastaste sanktsioonidega jätkamisele neljandiku kuni lausa poole võrra madalam kui nende vastajate seas, kes enda hinnangul saavad hakkama või elavad mugavalt.
See on äärmiselt murettekitav, sest Ukraina toetamine ning Venemaa sõjamasina rahakraanide kinnikeeramine on Eesti, Euroopa Liidu ning NATO välis- ja julgeolekupoliitika ühed peamised põhimõtted. Uuringud näitavad selgelt, et vaesus murendab seda konsensust, aga ka inimeste kaitsetahet.
Just seetõttu kordan sotsiaaldemokraatide põhimõtet: toimetulek on julgeolek. Vaesusega tuleb tegelda just selleks, et ühiskonnas oleks vähem lõhesid ning ühtekuuluvustunne oleks tugevam.
Demokraatia ei püsi, kui valdav osa ühiskonnast tajub, et süsteem töötab vaid väheste heaks. Teisisõnu, kui inimesed tunnevad, et nad enam riigis loodud rikkusest osa ei saa ja nende perel läheb halvasti, loobuvad nad tänasesse riigikorda uskumast. Nende inimeste ainukeseks väljavaateks jääb toetada erakondi, kes lubavad senise valitsemisviisi lõhkuda, lootes, et äkki tuleb asemele midagi paremat. Tegelikult aga neil lubajatel peale lõhkumise mingit plaani polegi.
Ebavõrdsuse vähendamine, millest sotsiaaldemokraadid räägivad, ei tähenda vallamaja sotsiaalosakonna kaudu toetuste jagamist. See on lihtsalt iga inimese tööpanuse parem väärtustamine, suurem sotsiaalne turvatunne läbi maksu- ja majandussüsteemi.