Võrukesed on saanud ühe reklaamklipiga mitu tabavat hüüdlauset, mis kõlavad vähemalt jõuludeni igas trenditeadlikus seltskonnas ja võib-olla kasvab kohalikus kaubamajas ka punaste flanellsärkide läbimüük, leiab Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.
Teate küll seda Vana-Rooma luuletaja kuulsat ütlemist, et rahvale on vaja tsirkust ja leiba. Nagu me hiljutistest uudistest lugeda võime, on leivaga nagu on – eestlaste ostujõud on madal ja poes valitakse üha enam allahinnatud tooteid.
Tsirkust on aga viimsed paar päeva interneti kogukondades saanud küll ja veel. Ei ma ei räägi Tallinna linnavõimu paikapanemist. Nädala algul hakkas internetis kulutulena levima Lõuna-Eesti turismiklastri postitatud turundusvideo, mille eesmärk on, nagu nad ise ütlevad, läbi huumori ja romantika kutsuda inimesi Lõuna-Eestisse jõulupuhkust veetma.
Vähem kui paari päevaga üle 52 000 vaatamise kogunud video tekitas aga asjaosalistes endalegi ootamatult suure vastukaja kõikides vanusegruppides, et mitte öelda internet plahvatas. Igatahes viimati räägiti Võrust ja Võrumaast nii palju siis, kui kaitseminister tuli siia Nursiaplu harjutusvälja laiendamise plaanidega.
Sedapuhku saabub aga ummamuudu liina nagu Võru tunnuslause ütleb, kõrgetel tikk-kontsadel seltskonnategelane Brigitte Susanne Hunt ja leiab kohe bussijaamas endale armastuse – ideaalse juuksepiiriga flanellsärgis hurmuri, kelletaolisi Võrus paraku muidu tänavatel ei kohta. Lihtsalt täpsustusteks – flanellsärk on siinkandis pigem koloriitsete vanahärrade teema. Kes soovib, siis parimat valikut kohalikest flanellsärkidest kohtab Võru turul.
Hallmarki jõulufilmide süžeed jälgivas reklaamklipis on aga esindatud kõik imalad klišeed kuni lõpuni välja. Järgmiseks põrkuvad noored hotelli vastuvõtus, kus mees töötab. Ja siis massaažis, mida muidugi teeb sama mees ning lõpuks ka kohalikus restoranis, kus oh üllatust, juba tuttav mees glasuurib piparkooke.
Üks ainuke mees kõikides ametites tekitas võrukastes muidugi suurt sooja äratundmist. “Ega Võrumaal ongi tegusaid inimesi parasjagu nii vähe, et entukamad juba teevad kõiki asju, ükskõik kuhu lähed, ikka samad näod ees.”, teatab üks kommenteerija. Samas kui teine teab rääkida, et videos nähtu on lähedal päriselule, öeldes: “Tegelikult mul on Võrumaal üks kolleeg küll, kes lühikese aja jooksul kolmes väga erinevas ametis (mida ta reaalselt korraga peab) ühele naisele teenuseid pakkus ja lõpuks oli teenusesaajal juba väga lõbus olla.”
Reklaamklipis sulab aga tunnete vastu võitleva naise süda lõplikult kui ühises einelauas selgub, et erinevalt Tallinnast, kus peab pidevalt midagi tõestama, piisab Võrus sellest, kui tõestad, et suitsusaun on soe ja sõir pole nätske. Peale eeldatavat suudlust, mida vaataja siiski oma silmaga tunnistada ei saa võetakse kogu lugu kokku tõdemusega, et Võrus ongi kõik muinasjutt.
Video maksis pea 10 000 eurot ning maksti kinni turismiklastri liikmete liikmemaksust. Kommenteerijate sõnul on tegemist odava ja ilma huumorita vaese mehe Hallmarkiga, samas kui teised leiavad et kogu sisu on väga armas ja lausa nii totakas, et võiks meeldida.
Arvamused jagunevadki seinast seina. Igatahes piparkookide glasuurimismoment tekitab sedavõrd suurt piinlikust, et mõned kommenteerijad lubavad neil jõuludel valgest glasuurist hoiduda. Valdavalt jääb kõlama küsimus, mida siis täpselt turundati. “Võrumaad igatahes mitte,” kõlavad mitmed seisukohad.
Viimast kinnitab ka Tartu Ülikooli turundusprofessor Andre Kuusik. Ta ütleb, et kui taheti näidata Lõuna-Eestit, siis tulnuks seda ka päriselt näidata – suitsusauna, metsi, seda mille pärast siia tullakse. Reaalsuses nägime aga inimtühja linna, bussijaama ühte hotelli, restorani ja keskväljakut. Tegijad ise on aga rahul, öeldes et Lõuna-Eestist pole ammu nii palju meedias ja sotsiaalmeedias juttu olnud ning seda valdavalt positiivses võtmes – niisiis sai nende vaatest eesmärk täidetud.
Seda, kas Võrumaale osaks saanud tähelepanu sarnaneb pigem Tšehhovi novelli “Kuulsus” peakangelase Jassa omale, jäägu juba iga ühe enda otsustada. Kindel on aga see, et närvi ei maksa kohalikel minna.
Folklorist Marju Kõivupuuga teemat arutades, kas võrukesi on pisendatud või naeruvääristatud, toob ta murekohana välja, et me kipume unustama huumori tähtsuse. Tema sõnul on huumor alati olnud folkloori osa nagu ka vastastikune sõbralik aasimine, mis põhineb mingitel kultuurilistel stereotüüpidel, mille kaudu üht või teist kanti laiemalt teatakse. Ta ütleb, et probleem on hoopis see, kui kaotame huumorisoone, oskuse ka iseenda üle muiata või muiata selle üle, kuidas meid nähakse.
Siinkohal meenuvad suvised külalised kodutalus, kus linnainimesed on alati õhanud kui lihtne ja mõnus elu on maal – puud tulevad metsast ja toit keldrist. Mu ema on seepeale alati tagant kiitnud: “Maal om tõesti hää ellä, siih ole-i` muud ku õnnõ süü, maka ja riibu rehaga raha kokko.” Ehk et “maal on tõesti hea elada, siin ei ole muud teha, kui aga söö, maga ja riisu rehaga raha kokku”.
Igatahes on võrukesed saanud ühe reklaamklipiga mitu tabavat hüüdlauset, mis kõlavad nüüd vähemalt jõuludeni igas trenditeadlikus seltskonnas ja võib-olla kasvab kohalikus kaubamajas ka punaste flanellsärkide läbimüük.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.