Olid need nõukogude kompartei juhid mis nad olid, aga enesetapjad nad ei olnud ja sõja hukatuslikkusest said nad väga hästi aru. Nende järeltulijal Vladimir Putinil sellised pidurid aga puuduvad, kirjutab Peeter Kaldre.
Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius hoiatas hiljaaegu, ei selle aasta suvi võis olla rahuaja viimane. Graham Allison ja James A. Winnefeld, Jr. küsivad “Foreign Affairsis”, et kas on lõppemas maailmaajaloo pikim rahuperiood pärast Rooma impeeriumi. Nad peavad silmas asjaolu, et pärast 1945. aastat ei ole 80 aastat suurriikide vahel suuri sõdu toimunud.
Sellistele küsimustele annab alust asjaolu, et Euroopas juba käib sõda, Venemaa sõda Ukraina vastu, mis võib üle kasvada rünnakuks mõne NATO või Euroopa Liidu riigi vastu. Ära ei tohi unustada ka Hiina ambitsioone Taiwani suhtes, mis võib viia Hiina-USA konfliktini.
Helsingi efekt
Hiljuti näitas ETV Soome, Norra ja Saksamaa dokumentalistide koostöös valminud filmi “Helsingi efekt”. Selles räägitakse, kuidas 600 diplomaati Euroopast, USA-st ja Kanadast valmistasid kolm aastat ette külma sõja üht kõige olulisemat dokumenti, Helsingi lõppakti, mis võeti 1975. aastal vastu Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsil (CSCE). Helsingis heaks kiidetud põhimõtted panid aluse nii mõnelegi olulisele sündmusele tulevikus.
Filmis on kujukalt välja toodud toonase nõukogude juhi Leonid Brežnevi pidev mantra – meil on vaja dokumenti! Moskva peamine kartus oli, et keegi tahab muuta sõja järel Euroopas välja kujunenud riigipiire. Moskva hirm oli, et lääneriigid plaanivad varianti, et Lääne-Saksamaa neelab mingis vormis alla Saksa Demokraatliku Vabariigi. Seepärast oligi Brežnevil vaja dokumenti, et piire Euroopas ei muudeta. Lõpuks ta selle dokumendi ka sai, kuid selles oli üks kõnekas nüanss-riigipiire ikkagi võib muuta “rahumeelselt ja vastastikusel kokkuleppel”.
See riigipiiride muutmatuse küsimus tekitas paksu verd kriitikutes, kes leidsid, et selle pügalaga on Ida-Euroopa igaveseks mõistetud sovettide kontrolli alla. Aeg näitas, kuidas ajalugu need kartused ühe loobiga prügikasti heitis ning praegused riigipiirid Euroopas on midagi hoopis muud kui aastal 1975.
Helsingi dokumentide üks kõige olulisem “korv” oli see, mis rääkis sõnavabadusest ja inimõigustest. Moskva ei tahtnud kuidagi nõustuda, et lääneriigid tahavad sekkuda tema “siseasjadesse”, kuid oli lõpuks sunnitud nõustuma, sest Brežnevil oli ju vaja dokumenti…
Helsingi lõppakti inimõiguste osa tekitas suure hulga vabadusliikumisi, millest kõige olulisemaks osutus “Solidaarsus” Poolas. Lõppkokkuvõttes aitas just too inimõiguste “korv” kaasa kogu nn sotsialismileeri kokkukukkumisele.
Külma sõja nostalgia
Tasub ikkagi meenutada, et 1975. aastal oli endiselt käimas külm sõda ja nagu “Helsingi efekti” autorid nostalgiliselt tõdevad, siis võiks ka praegu toimuda sellised pikad ja igavad arutelud, mis viisid Helsingi lõppakti sünnini. Et kõik see on parem, kui sõja kuum faas.
Keegi ei salga, et külm sõda oli maailmale väga ohtlik aeg. Mõlemad “raudse eesriide” pooled pelgasid tuumarünnakut. Maailm oli mitu korda sellele ka väga lähedal. Meenutagem kasvõi Kuuba raketikriisi aastal 1962. Või siis Berliini kriisi 1961. aastal, mille tipphetk oli nõukogude ja ameerika tankide vastasseis kontrollpunkt Charlie juures ja mis viis Berliini müüri tekkimiseni. 1983. aastal hoidis nõukogude ohvitser Stanislav Petrov ära tuumasõja, kui tema arvuti näitas viie ballistilise raketi väljatulistamist USA-st. Petrovil jätkus kainet mõistust sellest juhtkonnale mitte ette kanda, sest siis oleks käivitatud vasturünnak. Hiljem selguski, et tegemist oli veateatega.
1980-ndate alguses puhkes Euroopas keskmaaraketikriis, kui Nõukogude Liit paigutas Ida-Saksamaale ja Tšehhoslovakkiasse SS-20 raketid, USA aga vastukaaluks Lääne-Saksamaale ja Suurbritanniasse “Pershingud” ja tiibraketid. 1987. aastal hiljem jõuti siiski lühi-ja keskmaarakettide keelustamiseni.
Muidugi toimetasid nii Nõukogude Liit kui ka USA külma sõja ajal omatahtsi oma nn tagahoovis. Nõukogude liit surus maha vabadusliikumised Ungaris 1956. aastal ning Tšehhoslovakkias 1968. aastal. USA aga tegi 1983. aastal invasiooni Grenadasse ja 1989. aastal Panamasse. Nõukogude vägede sissetung Afganistani 1979. aastal oli aga teisest ooperist ja see viis suhted jäisesse seisu.
Aga suurriikide omavahelist sõda suudeti ära hoida, eelkõige tänu tuumaheidutusele. Ja olid need nõukogude kompartei juhid mis nad olid, aga enesetapjad nad ei olnud ja sõja hukatuslikkusest said nad väga hästi aru.
Nende järeltulijal Vladimir Putinil sellised pidurid puuduvad. Just tema oli see, kes tühistas Brežnevi Helsingis saavutatud “dokumendi” piiride rikkumatusest Euroopas, kui ka annekteeris 2014. aastal Krimmi, millele eelnes Gruusia riigipiiri muutmine 2008. aastal. Just “tänu” Putinile räägib Pistorius nüüd sellest, et 2025. aasta suvi võid jääda viimaseks rahumeeleseks .
Võib vabalt olla, et kunagi meenutatakse heldimusega külma sõja aegu, mis sõjast küll palju räägiti, kuid kõige hullem suudeti alati ära hoida.