Järgmisel kolmapäeval, 3. detsembril toimub Kaja Kultuurikeskuses tasuta kontsert «Ajakaja», milleks Lauri Räpp on igal aastal kirjutanud tekste. Nii ka seekord, mil Lauri luulest sündis kaks teost. Kontsert on mõeldud inimestele, kellel on maailmaga suhestumine veidi teistsugune. Ka Lauri ise sai hiljuti kogemuse sellest, milline on maailma tajumine siis, kui nägemine kaob.
«Ma ei mõelnud ju kunagi selle peale, et ma saan ise ka nüüd järsku kogeda seda, mis tähendab, et sul ühel hetkel kõigepealt pilt läheb kahekordseks ja siis selgub järgmisel hetkel, et su üks silmadest ei tule enam lahti ükskõik kui kõvasti sa pingutad, silmalihased ei tööta,» rääkis kirjanik Vikerraadios. «See on ikkagi päris hirmutav kogemus, pean tunnistama.»
«Trepid olid minu jaoks täiesti õudusunenägu. Ma kukkusin mõned korrad, sest ma nägin, et trepiastmed on seal viiekordsed, ma ei taju ära, kus seal see aste on,» meenutab ta korda, mil haigus reisil olles välja lõi.
Mis siis täpsemalt juhtus?
«Tagantjärele hinnates tuli see hiilimisi. Mingil hetkel ma tundsin, et kui ma loen, siis tekst oli justkui lähemal ja kaugemal ja siis ta hakkas natuke virvendama. Ühel hommikul ma nägingi kahekordselt. Jooksin arsti juurde,» räägib ta. «Nii kui arst seda nägi, saadeti kohe EMOsse,» avaldab kirjanik.
Alguses arvati, et tegemist võis olla insuldiga. Lauri võeti haiglasse sisse, kahtlustati ka nii vähki kui sclerosis multiplex’i. Läks tükk aega enne kui määrati diagnoosiks autoimmuunne haigus − okulaarne müasteenia. See on haigus, mis haarab ainult silmi. «Sisuliselt mul ei jõua ajust signaal silmalihastesse, et liigutage nüüd,» ütleb ta.