“Sõjajärgsed majad võivad tänapäeval tunduda natuke koledad ja igavad, aga need on osa meie ajaloost. Väga suur osa Eesti rahvast on nendega seotud: inimesed kas elavad nendes ise või on elanud seal nende vanemad või vanavanemad,” ütleb Eesti Vabaõhumuuseumi teadur ning Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi doktorant Alois Andreas Põdra. Nõukogude ajal ehitatud ühepereelamuid leidub pea igas Eesti asulas: osa neist on renoveeritud, osa ümber ehitatud ja osa ootab alles uuenduskuuri.

“Sõjajärgsed majad võivad tänapäeval tunduda natuke koledad ja igavad, aga need on osa meie ajaloost.”

Põdra sõnul pole toonaseid eramuid seni kuigivõrd väärtustatud. Teisalt on nendelgi majadel oma lugu, mida jutustab tema osalusel mullu Eesti Vabaõhumuuseumis avatud näitus “Individuaalelamute tüüpprojektid 1940. ja 1950. aastail”. Sama teemat käsitleb kuraator ka kolhooside loomise kontekstis novembri lõpus peetavas Eesti Vabaõhumuuseumi teaduspäeva ettekandes. “Kes hakkab maja renoveerima, võiks võtta lahti algse projekti ja vaadata, milline see oli. Ehk leiab sealt inspiratsiooni või selgust, miks on maja tehtud sellisena nagu ta on,” arutleb Põdra.

Ise tehtud, hästi tehtud?

Teise maailmasõja järel valitses Eestis elamispindade nappus. Üks võimalus seda leevendada oli rajada individuaalelamuid ehk tänapäevases mõistes eramaju. “Individuaalelamut ei tohtinud riiklike võtetega ehitada. Riik andis küll krundi ja mõningaid toetusi, kuid ehitustööd pidi ise tegema, kas pereliikmete või sugulaste abiga,” täpsustab Alois Andreas Põdra. 

See tähendas, et oma maja rajamine oli ühest küljest bürokraatlik ettevõtmine. Ehitamiseks tuli leida ja taodelda krunt, saada kohalikult tootmisgrupilt või linna peaarhitektilt arhitektuur-planeerimise ülesanne, välja valida projekt, sõlmida hoonestusleping, leida ehitusmaterjalid ja alles hoida tšekid, mis tõestaks, et inimene materjale ei varastanud.

“See oli väga perekondlik tegevus. Peale tööd või puhkuse ajal käidi koos maja ehitamas.”

“See oli väga perekondlik tegevus. Peale tööd või puhkuse ajal käidi koos maja ehitamas,” kirjeldab Põdra. Teisest küljest läbisid sellised majad 46 okupatsiooniaasta jooksul teaduri hinnangul põneva arhitektuurilise arengu. “Huvitav on just see, kuidas iga ehitaja tollast ehitusteadmist ja kataloogiprojekti tõlgendas ning enda vajaduste järgi kohandas,” märgib ta.

Toona olid Põdra sõnul inimestel kasutada üksikud käsiraamatud nagu Leo Jürgensoni “Elamuehitus I” (1949) või Arvo Veski kurikuulsad käsiraamatud. Projekte saadi aga kolmel moel. Kasutada olid arhitektuurivõistlusel välja pakutud ametlikud tüüpprojektid, linnaarhiividest leitud ja tüüpprojektiks ümber tehtud korduskasutatavad projektid ning arhitekti koostatud individuaalprojektid. “Kuni 1950. aastate lõpuni võis ehitaja tegelikult ka ise endale projekti teha. Ta pidi vastutama, et projekt vastab nõuetele. See keelati 1960. aastateks ära,” lisab teadur.

Näide esialgsest arhitekti koostatud individuaalprojektist. Autor/allikas: Erakogu.

Lakoonilised viilkatused

Praegu meenutavad sõjajärgset aega linnapildis majad, mis on pealtnäha sarnased, kuid lähemal vaatlusel üpris erinevad. Alois Andreas Põdra sõnul olid omaaegsete käsiraamatute ja tüüpprojektide suunised üsna ühemõttelised ja põhjalikult lahti seletatud. “Ometi leiab inventeerimisjoonistelt ikka väga huvitavat omaloomingut. Ehitusmaterjali defitsiit ja iseehitamise nõue sundis inimesi improviseerima,” tõdeb ta.

Esimesi individuaalelamute tüüpprojekte ringles Eestis juba 1945. aastal. Samas võtsid inimesed Põdra sõnul paljuski malli projekteerimisinstituudi Estonprojekt (hiljem ka Eesti Projekt) korduskasutatavate projektide albumitest, millest esimene ilmus 1954. aastal. “Seal on esialgu kahte tüüpi maju: ühekorruselised kõrge viilkatusega majad ja madalama kaldkatusega majad. Kolmandas albumis kohtab juba ka kahe täiskorrusega maju,” kirjeldab ta. 

“Materjali kättesaadavus ja ise ehitamise kohustus tingisid, et majad jäid väga pikaks ajaks poolikuks.”

Viilkatusega maja läks massidesse osalt põhjusel, et Stalini ajal otsiti 1930ndatele viitava funktsionalismi asemele uut vormikeelt. “Üks äärmus oli maalähedasem: seal oli rohkem uhkeid piirdelaudu ja saelõikelisi puitdetaile. Teine äärmus oli linnalik, hästi traditsionalistlik ja saksalike mõjutustega,” võrdleb Põdra 1950. aastate viilkatusega majaprojekte. 

Projekteerijate taotlused ei paista linnapildis aga sageli välja, sest paljud ehitajad Põdra sõnul kõiki projektis ette nähtud detaile seintele ei paigaldanud. “Materjali kättesaadavus ja ise ehitamise kohustus tingisid, et majad jäid väga pikaks ajaks poolikuks. Fassaadidetailid, mis ei olnud esmatähtsad – aknaluugid, karniisid, peaukse-esised kaunistatud postidega varjualused jne – jäid disainist puudu,” selgitab ta. 

Lakoonilise lahenduse tingis seegi, et individuaalelamu tuli üldjoontes valmis ehitada kolme aastaga. Kasutusloa vääriliseks ehk valmis majaks loeti hoonet, millel oli üks eluruum, köök, kemmerg ja välisviimistlus, tänava puhul ka piirdeaed. Põdra sõnul ehitati maju seetõttu tegelikult 10–15 aastat. “Katusealuse sai hiljem välja ehitada. Viilkatusega majas said sa jätta pööningu algul karbiks ja parematel päevadel sinna laieneda,” sõnab ta.

Näiteid erisugustest 1950. aastate individuaalelamute tüüp- ja korduvkasutatavatest projektidest. Projekt 3 ja projekt 46. Autor/allikas: Alois Andreas Põdra

Toreduse asemel praktiline

Näituse tarbeks materjali otsides leidis Alois Andreas Põdra ohtralt näiteid, kuidas inimesed algsest projektist kõrvale kaldusid. Eeskätt muudeti projekte maapiirkondades, kus näiteks linnalik tänavapoolne välisuks kasutust ei leidnud ja oli äärmuslikel juhtudel isegi tellistega kinni müüritud. “Üks väga levinud töö oli akende muutmine või tõstmine. Jäeti ehitamata pesuruumid, mis jäid konkudeks või sahvriteks. Mõnikord tehti esikud tunduvalt suuremad,” loetleb teadur. Kuigi projekt nägi ette korralikku pööningutreppi, asendati see tihtipeale esimeses ehitusjärgus järsu redeliga, sest katusealune oli välja ehitamata.

“Jäeti ehitamata pesuruumid, mis jäid konkudeks või sahvriteks. Mõnikord tehti esikud tunduvalt suuremad.”

Põdra sõnul kohandasid inimesed ka väiksemaid detaile. Näiteks võidi garaaži nihutada rohkem tänava poole, nii et rajamata jäi mõni aken või siis akent tuli nihutada, moonutades nõnda mõnevõrra esialgset fassaadilahendust. Etteastuvad lilleaknad jäeti tavaliseks aknaks, lahtised verandad ehitati kinni või klaasiti ja punasest kivist katus asendati eterniidiga. Nii mõnigi tüüpprojekt nägi ette pererahvale puhkamiseks terrassi ja pergolat. “Reaalsuses nähti suuremat praktilist vajadust klaasitud lisapinna järele, kus asjad on talve eest kaitstud. Igasugustesse elamiskultuuri edendamisega seotud detailidesse suhtuti väga praktilise meelega,” tõdeb teadur.

Enne 1950. aastate teist poolt avaldati albumites ainult ühekorruselisi projekte. Põdra sõnul võis neid väliselt sarnaseid maju lahendada mitme planeeringulahendusega, mis eelkõige sõltus välisuste asukohast, tubade arvust ning pesuruumi olemasolust. 

Kõige lihtsam lahendus järgis Põdra sõnul Eesti oludes põlist lahuselamu tüüpplaneeringut, kus korsten on maja keskel ja ruumid jaotunud ümber selle neljaks sektoriks: trepi ja kemmerguga esik, sahvriga köök, elutuba ja magamistuba. Kui sooviti ka teist magamistuba või söögituba, võis esik nihkuda maja keskele ja kolm eluruumi U-kujuliselt ümber selle. Kui sooviti juurde ka pesuruumi, moodustasid elutuba, söögituba ja magamistuba aga juba L-tähte meenutava kuju. 

Näiteid erisugustest 1950. aastate individuaalelamute tüüp- ja korduvkasutatavatest projektidest. Projekt 17 ja projekt 50. Autor/allikas: Alois Andreas Põdra

“Kuna tubade arv ja netopindala olid piiratud, aga funktsioone suruti aina rohkem ühe korruse sisse, hakati planeeringutes aina enam vaeva nägema, et saavutada funktsionaalseid ruumipaigutusi, jõudes ka üsna selgete tüüpplaneeringuteni,” osutab Põdra. Kui sõjaeelsetes ehitistes võis köök olla isegi maja suurim ruum, siis aastakümnetega muutus see üha kitsamaks ja oli vaevu suurem kui maja esik. “Seda leevendas kahekordse eramu tulek, kus oli võimalik privaatsema loomuga pesuruum ja magamistoad viia teisele korrusele ning esimene korrus jäi avalikuks tsooniks. Siis sai jääda tüüpilise nelja veerandi planeeringu juurde ja köök ei muutunud nii väikeseks,” kirjeldab teadur.

Ajalugu ei pea käima prügikasti

Tänapäeval on päevakorras sõjajärgsetel kümnenditel ehitatud individuaalelamute renoveerimine. “Neid renoveeritakse väga palju, aga tihtipeale lendab esialgne arhitektuur prügikasti. Ei arutata, milline maja pidi olema või kas renoveerimisel midagi tagasi tuua või lõpule viia,” osutab Alois Andreas Põdra.

Näiteks kohtab sageli lahendust, kus pööningukorruse vintskappe on päevavalguse sisselaskmise nimel viiluseinast viiluseinani laiendatud. “Lõpuks saame maja, mis ei ole enam ei viilkatusega ega tervenisti kahekorruseline. Eks ilu on vaataja silmades, kuid ütleme nii, et kehvasti välja kukkunud näiteid kohtab minu silmis sagedamini kui edukaid näiteid,” selgitab Põdra. Nii soovitab ta vintskappide venitamise asemel lisada viilkatusega majale päevavalguse nimel hoopis katuseaknaid.

Majade n-ö igav ja ilmetu maine tuleneb teaduri sõnul eeskätt omaaegsest ressursinappusest ja ehitamisega kaasnevast ajasurvest. Majade fassaadid on projektides tema sõnul väga kvaliteetsed ja läbimõeldud, kuid nende teostamist takistas tõsiselt tollane materjalinappus. 

“Neid renoveeritakse väga palju, aga tihtipeale lendab esialgne arhitektuur prügikasti.”

Eriti hästi illustreerib seda Põdra sõnul näiteks pööningukorruste ehituskvaliteet, mille puhul vundamendist ehitama asudes võis olla parem materjal pööninguni jõudes otsas. “Meil on hüpotees, et ülemised korrused ehitatigi kehvemast materjalist. Seetõttu on renoveerimise jooksul pööningukorruste tarindite säilitamine küsimärgiga. Seal hoiti ka projektist kõige vähem kinni – vaheseinad, seinakapid ja pesuruumid jäeti tegemata,” arutleb Põdra.

Renoveerijal soovitab ta igal juhul enne pööningu lammutamist ja uue korruse peale ehitamist heita pilk maja algsele projektile ja ümbritsevale tänavapildile: millised detailid on piirkonnale ja majatüübile iseloomulikud ning väärivad säilitamist ja millised omal ajal ehitamata jäänud osad väljaehitamist. “Vana maja tulevikku planeerides ei peaks alustama puhtalt lehelt. Kui on vähegi plaani maja välimust või iseloomu säilitada, tasub tunda huvi oma maja mineviku ja saamisloo vastu ja võtta seda oma kodu kujundades arvesse,” soovitab teadur.

Alois Andreas Põdra peab ettekande “Varase kolhoosiaja individuaalehitusest ja loodud tüüpprojektidest” Eesti Vabaõhumuuseumi teaduspäeval “Argielu varasel nõukogude ajal” 28. novembril.