Saksamaal elab Lõuna-Korea päritolu filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chuk Han. Ta on avaldanud paarkümmend raamatut või õigemini esseed filosoofilistel ja kulturoloogilistel teemadel. Iga üllitis võtab mingi pealtnäha väikese teema ja arutab selle läbi. Muuhulgas on Han tuntud ka kapitalismi ja neoliberalismi kriitikuna, kuid see selleks. Võtan jutuks tema mullu avaldatud essee “Lootuse vaim” (Byung-Chuk Han, “The Spirit of Hope”, 2024).
See kujutab endast lühikest jutlust lootuse eelistest. Praegust olukorda kirjeldades viitab ta ühiskondades valitsevale hirmule, olgu siis põhjuseks mingi globaalne pandeemia, ilmasõda või kliimaapokalüpsis. Han kuulutab kohe, et mida lootusetum on olukord, seda tugevam on lootus. Ja lisab, et ainult need, kes negatiivselt häälestatud, suudavad olla lootusrikkad. Taustaks märkus, et lootus on tema sõnul võime kujutada ette võimalikke, kuigi ehk mitte kindlaid tulevikke.
Praegu näib globaalselt, et ees on vaid palju kriise ja vähe lootust. Hirm ja nördimus tõukavad inimesi paremradikaalide suunas. Nood aga levitavad vihkamist. Solidaarsus, sõbralikkus ja empaatia on justkui kõrvale surutud.
Valitsejate jaoks on aga hirm hea valitsemisvahend. Hirm võib muuta ühiskonna vanglaks, lootus aga pakub elule mõtet ja suunda. Hani sõnul on meie probleem mitte hirm pandeemiate ees, vaid hirmu pandeemia. Kuid sügavas meeleheites on ka lootuse idu ja mida sügavam lootusetus, seda tugevam lootus. Lootus ja meeleheide on tihedalt seotud.
Lootusrikas mõtlemine ei ole aga optimism. Optimism on olemuselt puhtalt positiivne, seal ei ole mingeid kahtlusi. Lootus on aga otsiv liikumine, püüe leida kindel jalgealune ja edasi liikumise suund. Optimismi ja pessimismi vahel ei ole põhimõttelist erinevust. Pessimistid lihtsalt eitavad kõike ja sarnaselt optimismiga on see võimalikkuse suhtes pime.
Lootus annab meile aga võimaluse suletud ajast kui vanglast välja pääseda. Ta ei isoleeri inimesi, ta ühendab ja lepitab neid. Kui me loodame, saavad meist tuleviku loojad. Hirm jätab meid ilma igasugusest usust ja sellisena väldib ta tulevikku. Lootus on edasi pürgimine, see toimib ka pimeduses. Ilma pimeduseta ei ole ju ka valgust.
Han nimetab meie praegust, tema sõnul neoliberaalset, aega hirmu valitsemiseks. Totaalne konkurents ja kasvav surve midagi saavutada õõnestavad ühiskondi. Ka meie suhe iseendaga on hirmu varjus, nimelt nurjumise hirmu varjus. Hirm võimetuse ees ootusi täita, hirm teistest maha jääda või hirm, et teid jäetakse maha.
Inimese isoleeritust kasvatab digitaalne suhtlus. Paradoksaalsel moel õõnestab sotsiaalmeedia sotsiaalsust. Suhteid asendavad kontaktid. Puudub kokkupuude, kuna kontaktid seda ei loo, nagu nad ei loo ka lähedust inimeste vahel.
Lootust on antiikajast saadik nähtud tegutsemise vastandina. Et lootusrikkad inimesed ei tegutse ja sulgevad silmad reaalsuse ees. Ka filosoofid Albert Camus ja Baruch Spinoza lugesid lootust irratsionaalseks, kuid taoline lootuse kriitika eirab selle keerukust ja sisemisi pingeid. Lootuse sisemine tunnusjoon on otsustavus tegutseda, see arendab jõude, mis panevad inimese midagi tegema. Siinkohal eristab Han kahte lootuse tüüpi: passiivset ja nõrka ning aktiivset ja tugevat. See teine panebki inimese tegutsema.
Aktiivne lootus toidab ka unistamist, mis on seotud reaalsusega. Unistamine on lõppastmes unistamine tegevusest. Unistused on suunatud tulevikku, samas kui näiteks unenäod minevikku.
Ärkvel unistamine on poliitilise mõõtmega. Revolutsionäärid unistavad ärkvel olles. Unenägudes lootust ei sisaldu, nad on seotud soovide või hirmudega. Sigmund Freud on öelnud, et unenägude roll on mineviku traumadega leppimine. Lootusega sarnaneb usaldus, mis samuti eeldab avatud tulevikku ja tegutsemist teadmiste nappuse tingimustes.
Lootuse dialektika tähendab, et mida suurem meeleheide, seda tugevam lootus. Meie ennast imetlevas ühiskonnas on meie mõtteringlus piiratud meie egodega. Me tiirleme isikliku ego ümber. Lootus tähendab aga avatust ja ulatust, see on aluseks meie-tundele.
Omaaegne dissident ja hilisem Tšehhi president Václav Havel on nimetanud lootust meie hinge dimensiooniks. Millekski, mis aitas teda ka kõige raskematel hetkedel. Ta nägi lootust teejuhina ajal ja maastikul, kus normaaloludes ei olnud enam mingit suunda.
“Digitaalne hüperkommunikatsioon muudab meid keeletuks ja elame seetõttu luuleta ajas. Inimene, kes tarbib ainult infot, ei loe luuletusi.”
Me kaotame tihti silmist selle, mis on meist eemal ja seetõttu on meil soovid, aga puudub lootus. Kuid ilma eemalolekuta ei ole ka lähedust. Eemaldumine toob keele lähemale luulele. Infoühiskonnas kaotab keel kauguse tunde ja muutub lamedaks infoks. Digitaalne hüperkommunikatsioon muudab meid keeletuks ja elame seetõttu luuleta ajas. Inimene, kes tarbib ainult infot, ei loe luuletusi.
Lootus on küll ärevuse otsene vastand, kuid nad on sarnased, ka lootus on ilma objektita, ta lihtsalt häälestab meie olemist. Ärevus või äng vähendab järsult võimalikkust ja muudab raskemaks näha midagi uut, seni veel olematut. Selles plaanis on äng lootuse vastand.
Lootuse mõtteviis võtab lähtekohaks mitte surma, vaid sünni, mitte maailmas olemise, vaid maailmasse saabumise. Lootus ulatub kaugemale kui olemise lõpp. Tema sisuks on uue sünni ootus.
Lootus ei tähenda passiivset pingil istumist sõrmegi liigutamata. Pigem on see kutse tegevusele, mis on suunatud tulevikule, mis võib olla ja võib ka olemata olla. Ei faktide fatalism ega ummiktee ega türannia ole lootusele takistuseks.
Nagu näete, meenutab Hani essee tõesti teataval määral jutlust, kuid see sisaldab ka lootust kui kutset tegutsemisele tulevikku suundumisel. Ja seda sõltumata hirmust või meeleheitest. Segastel aegadel on seegi hea sõnum.