Västriku sõnul algas kõik ootamatust vihjest, kui talle lähenes Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi kolleeg, lastekirjanik Jaanus Vaiksoo väärt soovitusega: Läänemaal elavat üks Valeri, kes teinud suurepäraseid kaadreid Eesti suurkiskjatest.
«Ornitoloog ja Arktikast minu jaoks väga olulise raamatu kirjutanud Tiit Randla olla pakkunud, et Jaanus võtaks minuga ühendust ja räägiks, et võib-olla oleks minu kogemuse juures võimalik midagi Valeri materjaliga peale hakata,» meenutab Västrik. «Kuulasin ära, aga umbusuga! Mulle tuleb ikka kirju ja pakkumisi igasugu mõtetega, aga tavaliselt need minu eluplaanidega ei haaku. Ka siis oli mul pooleli film «Päikese kodanik» vendadest Urbidest. Aga mõtlesin, et kui prominentsed loodusmehed kiidavad, siis tuleb ära vaadata.»
Sõitnud Haapsallu Valeri juurde külla, et tema sülearvutist materjalile pilk peale heita, oli Västrik kohe lummatud. «Olles ka ise juba kolmkümmend aastat loomi passinud, sain aru, et see on tõesti erakordne. Valeri oli ka vaimustunud sellest, et me tulime ja tema materjali kiitsime. Ta läks pärast jälle oma maakohta ning istus terveid ööpäevi oma onnis veel lisaks, sedasi sündis palju materjali juurde.»