Plaani keskmes on likviidsusliinid ehk keskpankade vahelised kokkulepped, mis võimaldavad lühikese etteteatamisega üksteisele raha laenata. Kui seni on need olnud peamiselt kriiside kustutamise vahendid, siis nüüd näeb EKP neis võimalust toetada Euroopa poliitilisi eesmärke, kinnitasid neli keskpanga ametnikku väljaandele Politico.
Plaani üheks eesmärgiks on pehmendada võimalikke lööke, kui maailma finantssüsteemi aastakümneid dollaritega toetanud USA peaks ootamatult kurssi muutma või seadma oma toetusele vastuvõetamatuid tingimusi. Teisalt soovitakse aktiivsemalt toetada väliskaubandust ja haarata osa privileegidest, mida USA on maailma reservvaluuta omanikuna nautinud.
Prantsusmaa keskpanga juht François Villeroy de Galhau pakkus hiljuti välja, et Euroopa võiks eeskuju võtta Hiinast, kes on oma kaubanduse toetamiseks loonud ligi 40 sarnast valuutavahetuslepingut üle maailma. „Likviidsusliinid peaksid olema paindlikud, lihtsad ja kergesti aktiveeritavad,“ ütles ta. Ühe EKP rahapoliitika kujundaja sõnul on loogika lihtne, et kui välismaised pangad teavad, et nad saavad vajadusel hõlpsalt euro likviidsust, kasutavad nad eurot julgemalt.
Vastasel juhul võivad tekkida olukorrad, kus näiteks Rumeenia autotootja pangal napib eurosid ning tehas ei saa Saksamaa tarnijatele maksta ja see häirib tootmist ning paisutab kulusid. Kindlustunne euro kättesaadavuse osas aitab selliseid riske vältida.
Ettevaatlikus ja riskid
Üksmeelt detailide osas pole EKP nõukogus siiski lihtne leida. Asutus on seni olnud pigem ettevaatlik. Praegu toimivad vahetusliinid ainult suurriikidega, näiteks USA, Suurbritannia ja Jaapaniga ning väiksematele riikidele mõeldud repoliinid on jäänud peaaegu kasutamata. Austria keskpanga juht Martin Kocher tõdeb: „Ma ei väida, et peaksime nõudlust ergutama või tekitama. Pigem, kui nõudlus on olemas, peaksime selleks valmis olema.“
Plaani kriitikud toovad välja ka reaalsed finantsriskid. EKP endine turuoperatsioonide peadirektor Francesco Papadia hoiatab, et peamine risk seisneb selles, et riik kasutab vahetuslepingut ja ei suuda seejärel laenatud eurosid tagastada. „Ja siis jääb teile kätte välisvaluuta, millega tegelikult midagi peale pole hakata.“
Analüütikud toovad näitena USA 20 miljardi dollari suuruse vahetusliini Argentinaga, kus on oht, et USA riigikassasse võivad jääda väärtusetud peesod. Lausanne’i ülikooli professor Gianluca Benigno rõhutab, et ainuüksi likviidsusliinidest euro mõjuvõimu tõstmiseks ei piisa. Tema hinnangul vajab Euroopa esmalt selget poliitilist visiooni ja kapitaliturgude liitu, sest finantsinstrumendid saavad olemasolevat majandusjõudu vaid toetada, mitte seda tühjalt kohalt luua.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (2)