Olen pea üheksa aastat oma elust Tartus elanud, aga tol ajal oli Tartu üsna hatune kohake, «Minsk Emajõe ääres», mis koosnes kadunud kuldaegadest, lootusest helgemale tulevikule ja trööstitust argiolevikust. Sellele vaatamata – ja ehk just selle tõttu – sai põhjalikult üle vaadatud kõik allesjäänu ning kujutletud mitmesuguseid mineviku- ja tulevikuvõimalusi. Päris täkkesse ei läinud noist küllap ükski, ent ei saa öelda, et mõtelda polnuks mõnus.
Nüüd on vähemasti «väiksesse puust linna» puutuv raamatuks vormitud ning raamat on kangesti põnev lugemine ja vaatamine. Tänavuse seisuga üsna ammendav. Ajendab mõndki paika, maja, nurgatagust, linnavaadet uue silmaga seirama. Vaim ja vaib on Tartuga igiammusest ajast koos käinud ja vahel kuhugi ajuriiulile tolmamagi saadetud. Oi kui hea on kohtuda raamatu(te)ga, mis tolmu pea pealt pühivad ja survestavad vana tuntud vaimukant(s)i uuesti avastama. Vanu lugusid lugema ja oma omi meelde tuletama ning üles tähendama.
Igale hinges natukenegi tartlasele kategooriliselt soovitatav lugemisvara.