Sel sügisel avanes Eesti dramaturgiale ainulaadne võimalus: pika traditsiooniga Göteborgi raamatumess, mida külastab igal aastal ligikaudu 100 000 inimest, võttis huvikeskmesse näitekirjanduse ning kutsus Põhja- ja Baltimaade teatriorganisatsioonid oma dramaturge ja lavastajaid tutvustama. Nii reisiski septembri lõpul Eesti Teatri Agentuuri eestvedamisel 20 eestlast Rootsi, et rääkida ja näidata, mis meie teatris ja dramaturgias toimub. Pandi püsti messiboks, müüdi raamatuid, korraldati 15 arutelu, kohtumist ja esitlust ning vesteldi sadade inimestega.
Möllust taastunud, tuldi kuu pärast messi väiksemas seltskonnas uuesti kokku, et arutleda, mida sellest ajaloolisest võimalusest kaasa võtta ja kuidas edasi minna – kuidas kindlustada Eesti näitekirjandusele koht rahvusvahelisel kirjandus- ja teatriväljal. Vestlusest võtsid osa Eesti Teatri Agentuuri juht Liisi Aibel, autoriõiguste spetsialist Kirsten Simmo ja dramaturg Heidi Aadma ning messidelegatsiooni näitekirjanikest liikmed Piret Jaaks, Siret Campbell ja Mehis Pihla.
Göteborgi raamatumessi näitekirjanduse programmi vedas eest Rootsi agentuur Colombine Teaterförlag, põhipartneritena osalesid programmi koostamises peale Eesti Teatri Agentuuri ka Soome teatriinfokeskus Tinfo ja Norra Dramatikkens hus.
Soojenduseks: millised on teie muljed Göteborgi raamatumessist?
Piret Jaaks: Väga innustavad. Eriti seetõttu, kuidas Eesti oli koos Põhja- ja Baltimaadega esindatud nii erisugustel lavadel kui ka erilaadsetes diskussioonides. Pole ka sugugi väike asi, et messil esinevate Eesti näitekirjanike fotod seisid messi peasissepääsu juures kõrvuti kirjandus- ja teatrimaailma tippude fotodega. See näitab, et me jõudsime igas mõttes pärale.
Liisi Aibel: Mul oli korraldajana väga hea meel, et võtsime juba kohe alguses eksperimentaalse positsiooni ja otsustasime katsetada eri formaatidega: olla nii suurtel kui ka väikestel lavadel, korraldada vestlusi nii isekeskis kui ka välisnäitekirjanikega, kutsuda Liis Vares ja Taavet Jansen esitlema oma segareaalsuslavastust. Hüppasime mõne formaadiga pea ees tundmatusse, teadmata, kas see toimib, ja isegi kui mõni lõpuks ei toiminud, paistsime ikkagi hästi silma. Üks meie tugevus oli ka see, et peaaegu kellelgi meist polnud varasemat messikogemust: me ei kammitsenud ennast sellega, kuidas peab end messil esitlema, vaid tegutsesime enda parema äranägemise järgi.
Siret Campbell: See, et draama oli Göteborgis üldse eraldi teemana fookusesse võetud, on ülioluline. Läksin sinna messile küsimusega, kas näitekirjandus on kirjandus või mitte, ja selgus, et ka mujal on sellel teemal väga kahetised arvamused.
Eesti näitekirjanikud-dramaturgid Mehis Pihla, Paavo Piik ja Siret Campbell Göteborgi raamatumessi vestlusel „Eesti näitekirjandus – maailmade vahel“.
Karin Allik
Mis teie hinnangul Eesti teatri ja näitekirjanduse kohta kõlama jäi?
Heidi Aadma: Mess toimis formaadina väga mitmel tasandil. Esiteks tõepoolest see, et kirjandussfäär hakkaks näitekirjandust käsitlema enda osana. Teiseks see, et Skandinaavias suhtutaks naaberriikidesse kui koostööpartneritesse. Ja kolmandaks need kohalikud rootslased, kes meie boksi sattusid ega teadnud Eesti näitekirjandusest suurt midagi, aga olid huvitatud, kuulasid – nende kaudu saab meie kohta sõna levima panna.
Jaaks: Mina panin tähele, et Eesti teater ja näitekirjandus on asunud tegelema rohkem teemadega siin ja praegu, käsitlema globaalseid teemasid meie enda konteksti kaudu. Hoiame praegu kätt tugevalt pulsil. See eristub meie Põhja- ja Baltimaade kolleegidest, kelle jutust jäi kõlama ajatuid ja igavikulisi teemasid.
Mehis Pihla: Mul on sama mulje: Eesti teater mõjub hästi elusalt ja mitte leigelt.
Aibel: Minu meelest sai kinnitust hüpotees, et Eesti on leidnud endale tugeva positsiooni Skandinaavia, Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel. Meil on midagi väga erilist kõigist neist suundadest kokku miksituna ning me ei pea püüdlema selle poole, et olla kellegi teise moodi. Muidugi saame neid silmas pidada ja neilt õppida, aga jääda ka endale kindlaks.
Campbell: Ma küsisin Läti messidelegatsiooni liikme ja näitekirjaniku Rasa Bugavičute-Pēce käest, mis mulje eestlased jätsid. Tema sõnul olid lätlased ja leedulased täiega kadedad – Eesti boks oli nii elav ja atraktiivne, nii põnevate materjalidega.
Aibel: Kusjuures ka Soome, Rootsi ja Norra kolleegid imestasid, et Eesti näitekirjanikud olid messil kogu aeg esil, kogu aeg meie boksis kohal, ja küsisid, et kuidas me selle saavutasime, kuidas ma neid selleks sundisin. Aga ma ei sundinudki, kõik tulid ise. Nemad olid oma kirjanikke käskinud, aga keegi ei tulnud.
Jaaks: Boksis oli meeldiv ja kasulik olla, sest kohe, kui külastaja tundis mõne teema, materjali või kirjaniku vastu huvi, saigi ta juhatada eesti näitekirjanikuni, kellega sellest rääkida. Mitte ainult Eestis ei ole inimesel oluline autoriga kokku saada, vaid ka välismaal tahab inimene autoriga kohtuda – isegi siis, kui ta kuigi palju selle autori kohta ei tea.
Campbell: Ma sain aru, et kõige parem viis näitekirjandust tutvustada ongi nii, et autor on oma loominguga koos kohal. Me ei saa enam istuda eebenipuust tornis, kirjutada ja loota, et tekstid siis kuhugi jõuavad. Silmast silma suhtlusest alles selgub, kas sobitakse omavahel koostööd tegema. Nendest vestlustest kasvab välja ka palju uusi ideid.
Mulle jäi „Rahamaa“ näidendit puudutavast arutelust kõrva ühe Rootsi ajakirjaniku lause stiilis: „Ma saan aru, et see rahapesuskandaal oli eestlastele suur trauma ja te tegelete sellega ikka veel, aga Rootsis on muid asju ka pärast juhtunud, me oleme eluga edasi läinud.“ Kõige toreda kõrval selgines nii ka see, millised valearusaamad Eesti kohta Skandinaavias veel ringlevad. Ka Baltimaade naisnäitekirjanike arutelus juhtis Leedu dramaturg Birutė Kapustinskaitė tähelepanu kohaliku moderaatori sõnakasutusele, kes viitas Baltimaadele kui postsovetlikele riikidele. Kapustinskaitė rõhutas, et me ei taha end defineerida Nõukogude okupatsiooni kaudu – me olime vabad riigid enne seda ja oleme ka nüüd. Kas teilegi mõni selline vildakas arusaam silma või kõrva jäi?
Aibel: Eks me natuke eeldasimegi, et selliseid eelarvamusi võib seal Eesti kohta olla, ja üritasime end kehtestada teistsuguste narratiivide kaudu.
Pihla: Skandinaavia partneritega suheldes kohtab sellist patroniseerivat tooni ikka ja jälle – natuke pisendavad, natuke haletsevad. Aga kui nad näevad, mida me teeme, siis see kaob, sest siin tõesti tehakse ülikõrgel tasemel teatrit. Tõenäoliselt tegeleme selle barjääriga veel mitukümmend aastat.
Kirsten Simmo: Paistab, et praegu ollakse ka teatavas üleminekufaasis. Millalgi kirjutati palju Nõukogude-aegsetest sündmustest ja see periood oligi vaja eestlaste identiteedis lahti ja läbi kirjutada, et saaksime edasi liikuda. Nüüd oleme jõudnud pigem hullude 1990ndateni, mis meid arvatavasti veel niipea maha ei jäta.
Pihla: Aruteludest tuli välja ka see, et eestlased julgevad sellistel teemadel olla teravalt enesekriitilised ja -iroonilised. Me ei nuta oma traumade pärast patja, vaid kasutame teatrit platvormina, et neist rääkida.
Aibel: See tõesti eristab meid igal pool, mitte ainult Skandinaavias. Ajaloosündmustega tegelemine ei pea näitekirjanduses olema tohutult traagiline. Ja me suudame ka sellele silma vaadata, et mõni asi on olnud osalt meie endi süü.
Campbell: See on ka generatsioonide küsimus: kes on see autorite ring, kes praegu kirjutab, ja see lavastajate ring, kes praegu lavastab. 15 aastat tagasi ei oleks me saanud öelda, et tegeleme näitekirjanduses väga nüüdisaegsete teemadega.
Aga teiseks: väikestel kultuuridel on suurte kultuuride keskel vaja seda midagi, mille ümber hakata ehitama ülejäänud arusaama sellest kultuurist. Eesti teatril ei ole praegu sellist Arvo Pärti, nagu on muusikamaastikul, aga minu meelest üritab Eesti Teatri Agentuur maailmas luua võimalikult laia arusaama Eesti näitekirjandusest. Mitte ei võta fookusesse üksikuid tekste, vaid hästi laia ampluaa. See võib küll nii võtta kauem aega, aga iga kultuur saab sellest ampluaast siis noppida endale sobiva.
Aibel: Siin on huvitav näide see, kuidas Soome Jaapani turistide seas populaarseks sai. Nad hakkasid käima Jaapani turismimessidel ja rääkima: „Saun, lumi, muumid. Saun, lumi, muumid. Saun, lumi, muumid.“ Nad tegid seda 30 aastat, kuni jaapanlaste seas see arusaam kinnistus – Soomes on saun, lumi ja muumid – ning turiste hakkas voolama.
Jaaks: Kusjuures minul jäi enda juhitud arutelust just vastupidine arusaam kui siinses küsimuses toodud tähelepanek. Põhja- ja Baltimaade naisnäitekirjanikega rääkides jäi mulje, et meil kõigil on samad valupunktid, samad hirmud ja ka peaaegu samad rõõmud. Me astume vähemalt naiste ja kvääride teemadel sama jalga, saame neid teemasid koos laiendada. Selles küsimuses on sarnasus isegi olulisem kui unikaalsus.
Missuguseid ühisosi meil lähinaabritega näitekirjanduse vallas veel on? Ja millised erinevused?
Pihla: Mida rohkem me Läti ja Leedu kolleegidega kokku saame, seda enam ma märkan, kui suur on meie ühisosa: kui sarnased on meie teatrisüsteemid, teatrikoolid ja üldine arusaam teatrist, sest me oleme kõik seal vene ja saksa teatrikultuuri kokkupõrkealas. Ka sõda Ukrainas on minu meelest andnud tõuke vaadata rohkem teineteise poole, sest me oleme läänes pettunud. Varem oleme igaüks vaadanud eri suunda: meie Soome ja Skandinaavia poole, leedulased Kesk-Euroopa poole, lätlastel oli väga tugev Venemaa suund. Kõik suuremad turud olid kuskil mujal ja me ei tundnud teineteise vastu aktiivset huvi, aga nüüd on see tekkinud ja saame aru, et tegelikult tehakse Lätis ja Leedus ka väga häid asju. Selle platvormi pealt võiks tulevikus sündida midagi suurt ja ilusat.
Aibel: Minu arust algas see muutus koroonapandeemiast, kui kaugemate partneritega oli liiga riskantne välisprojekte koos teha, nii et hakkasime vaatama üksteise poole ja tulime kokku – see on siiani jäänud. Me oleme üksteist tundma õppinud ja jõudnud tõepoolest punkti, kus võiks suurematki koostööd tegema hakata. Ühtsest Baltimaade teatriesteetikast ma siiski ei räägiks: minu meelest on nii Läti kui ka Leedu teater võrreldes Eestiga oma tunnetuselt teistsugune, tunduvalt sümbolistlikum, veidi vähem otsinguline, tugevate traditsioonidega.
Aadma: Kaugemast perspektiivist vaadates: käisin äsja Lyonis rahvusvahelise teatritõlkevõrgustiku Eurodram kohtumisel ja seal tuldi eestlase juurde eelkõige kahe küsimusega. Esiteks, kuidas teil seal Venemaaga läheb, kas kardate, ja teiseks, kuidas teil teatriga ikka nii hästi on. Rääkisin neile meie ajaloost, aga ka kogemustest raamatumessil ja võrgustikes, kogumike ja kataloogide väljaandmisest, andmebaasidest. Inglismaa esindajalt tuli selle peale hästi armas tagasiside: ta ütles, et sai aru, et me eestlastena lihtsalt usume väga suure pühendumisega teatrisse kui platvormi, kus lugusid, ajalugu ja demokraatiat katsetada. See on see, mida nemadki tahaksid meilt õppida.
Jaaks: Läti ja Leedu kolleegid on ka alati vaimustunud, et meil on Eesti Teatri Agentuur, kes tõesti suunab näitekirjanduse käekäiku, ning tahaksid oma riigis midagi sellesarnast luua.
Tulles veel korra tagasi Göteborgi raamatumessi juurde, küsin: kas raamatumess on teie hinnangul üldse sobiv formaat näitekirjanduse levitamiseks? Mis on selle plussid ja miinused?
Simmo: Oluline on see, kuidas raamatumess ise näitekirjandust turundab. Göteborgi puhul oleksid messikorraldajad saanud Põhjamaade teatriringkondades teha rohkem teavitustööd, sest teatriinimesed ei tule ise esimese hooga uusi näidendeid just raamatumessile otsima. Lavastajad ja teised teatriinimesed olid meie boksi külastajate seas vähemuses – seevastu oli näiteks väga palju õpetajaid, kes otsisid koolidesse materjali.
Jaaks: Õnneks oli draamaprogrammi esinejatena siiski kohal palju teatriinimesi.
Aadma: Raamatumessi formaadi kõrval on teine küsimus ka raamatust kui formaadist näitekirjanduse väljal. See ei ole levitamisel kindlasti esmatähtis, aga ilma raamatuteta ka ei saa. Raamatu kaudu saab ette valmistada sündmusi, vestlusi, kokkusaamisi.
Jaaks: Raamatumessi eesmärk ongi ju eelkõige tutvustada ja müüa raamatuid. Kui ma vaatasin meie raamatute müüginumbreid, siis minu meelest need olid väga soliidsed, eriti arvestades, et ka Eestis on näitekirjandus marginaalsete müüginumbritega raamatužanr.
Pihla: Oleks kirss tordil, kui sellise messi raames saaks teatrit ka näha, et saada aru, milline teatriesteetika eri riikides on. Saalid on ju olemas, tingimused on olemas.
Aibel: Tegelikult tahtsid kõik draamaprogrammi partnerid ka lavastusi Göteborgi viia, aga kohalikud teatrid ei saanud meile oma ruume pakkuda, sest nad ei olnud sellega piisavalt vara arvestanud. Tõepoolest võib Göteborgi raamatumessile kommunikatsiooniprobleeme pisut ette heita: arvan, messi korraldajad ei teadvustanud, et näitekirjandus ei allu samasugusele turundusloogikale nagu muu kirjandus.
Ennist mainisite autori kohalolu tähtsust näitekirjanduse tutvustamisel. Mis on teie hinnangul üldse kõige edukamad viisid, et näidendiga välismaal kellelegi silma jääda ja lavale jõuda?
Jaaks: Ma võin välja tuua kolm peamist viisi, kuidas välismaa lavadele oma näidendiga jõutakse. Kõige edukam viis on tutvuda välislavastaja või -dramaturgiga, kellega saab alustada uut koostööprojekti. Teine on see, et välislavastaja leiab meie näidendi mõne sildprogrammi, näiteks töötoa või avaliku lugemise kaudu, ning otsustab selle lavale tuua – see eeldab ka juba tõlke olemasolu. Ja kolmas viis on, et Eesti lavastaja läheb välismaale lavastama ja valib selleks eesti näidendi. Isiklikel kontaktidel ja tõlgetel on siin väga suur roll.
Campbell: Soomes ja Rootsis on kommertsagentuurid, kes töötavad hoopis teistmoodi kui Eesti Teatri Agentuur. Ei ole ju ka mõeldamatu, et Eestis tekiksid sellised kommertsagendid, kes käivad, räägivad, teevad reklaami. Ka proosakirjanikel ja luuletajatel ei ole Eestis selliseid agente.
Simmo: Siin on tõepoolest põhimõtteline vahe meie ja n-ö kommertsagentide vahel. Meile ei maksa autorid selle eest, et me neid esindaks, vaid agentuur teenib teatritelt vahendustasu. Kommertsagentuurides peavad autorid aga ise agentidele maksma.
Aibel: Mulle näib, et teatrivaldkonnas on kõige edukamad agendid hoopis tõlkijad. Sellised tõlkijad, kes tõesti on professionaalsed, entusiastlikud ja oma riigi teatrisüsteemis sees. Tõlkijate soovitustel põhinev süsteem toimib loomulikumalt, sest agent võib etenduskunstide valdkonnas tekitada ka võõristust – ta tuleb ikkagi müüma, aga teatriinimesed ei taha, et neile midagi müüakse. Aga kui teksti soovitab teine professionaal, siis on asi teine.
Aadma: Jah, seal on vahe, kas sa teed lihtsalt müüki või sisulist müüki, mille oled ise ka läbi tunnetanud ja mille taga seisad.
Aibel: Sellepärast saamegi agentuuriga promoda ainult neid teoseid – nii näidendeid kui ka lavastusi –, millesse me ise usume. Niimoodi on ausam töötada.
Campbell: Seda küll, aga pean ka silmas, et igale autorile ja isiksusetüübile ei sobi selline enesepromomine, et mine, suhtle, räägi, müü, ole hästi seltskondlik, meeldiv, atraktiivne.
Ja kui ise selle valdkonnaga kokku ei puutu, võib väljastpoolt vaadates jääda ka mulje, et mis see rahvusvaheline suhtlus siis ära ei ole – saada lihtsalt teatritele e-kirjaga oma näidendid ja küll siis lavastatakse.
Jaaks: See oleks peaaegu et ime!
Simmo: Mina siiski ei väsi seda tegemast: kui mul on tekkinud isiklik kontakt mõne välisdramaturgi või -lavastajaga, siis ma ikka saadan talle, ehkki võib-olla ta ei ava seda kunagi.
Pihla: Minu meelest on kõige parem viis näidendite tutvustamiseks see, et me näitaksime oma teatrites Eesti uut dramaturgiat subtiitritega. Ühest küljest on niimoodi lihtsam kutsuda välismaa teatriinimesi meie lavastusi vaatama: nad saavad valida aja, mis neile sobib, ja käia reaetendustel. Teisalt on meil Eestis nii palju muukeelset rahvast, et see on täiesti omaette sihtrühm, keda võib kaasata. Ja seda just algupärandite puhul, sest miks nad peaksid tahtma vaadata näiteks eestikeelset Tšehhovit?
Aadma: Väga paljudes riikides on ka omadramaturgia festival, aga Baltimaades mitte. Aastaid tagasi loodud Balti Draama Foorum osaliselt sellisena toimib. See oleks kindlasti koht, kus lätlaste ja leedulastega koos edasi minna.
Samal ajal kui meie üritame pääseda välismaa lavadele, tahavad välismaa autorid saada ka meie lavadele, ja see on täpselt sama keerukas. Nagu ma aru saan, saadetaksegi kirjandustubade töötajatele tekste lugemiseks, aga isegi kui dramaturg või kirjandustoimetaja seda loeb ja peab heaks näidendiks, on võimalus väga väike, et see lavale jõuab.
Pihla: Jah, sest lõpuks on ikkagi vaja, et mõni lavastaja seda näidendit loeks ja tal tekiks sellega mingi suhe. Eesti Draamateatris saame tõesti palju näidendeid, aga isegi kui mõni meeldib, pead hakkama mõtlema, kes seda võiks lavastada ja kuidas seda talle maha müüa. Enamasti ei tule sellest midagi välja, sest lavastaja ei leia tekstiga piisavalt ühisosa. Reaalsus on ka see, et aastas esietenduvast kümnest uuslavastusest valmivad meil üheksa nii, et lavastaja tuleb oma ideega.
Ja sageli on lavastajal sellises olukorras ka dramaturg, kellel ta on palunud uue teksti kirjutada. Kuidas on dramaturgi rolli teatriväljal muutnud see, et initsiatiiv näidendi kirjutamiseks tuleb tihti lavastajalt, mitte dramaturgilt eneselt? Kas see seob dramaturgi teatriväljaga tugevamini kokku või hoopis vähendab tema eneseteostusvõimalusi?
Pihla: Seal on mõlemat. See on hea, et meie dramaturgid on teatrite ja lavastusprotsessiga tihedalt seotud, sest see annab neile ka väga hea teatritunnetuse. Aga kui dramaturg tuleb oma isikliku kireprojektiga, mis on alguse saanud just temast endast, siis sünnivad minu meelest kõige võimsamad teosed.
Jaaks: Mina näen seda positiivsena, sest suunatud pakkumised on need, mis hoiavad vabakutselistel dramaturgidel hinge sees. Lugesin kokku: kui ma jõuan originaalnäidendiga nelja aasta jooksul lavale umbes viis korda, aga äraelamiseks on aastas vaja teha vähemalt neli tööd, siis on neid pakkumisi väga vaja. Loomulikult teeb nukraks, kui oled kirjutanud enda meelest kristalse sõnumiga tervikliku teose, aga selle lavale jõudmine osutub väga raskeks – pead käima teatrite ja lavastajate juures ning saja lavastaja seas on võib-olla üks, keda see kõnetab. Paraku on näitekirjandus selline, et palju sõltub ühest lugejast, kelleks on lavastaja.
Campbell: Mind inspireerib, kui algne säde tuleb lavastajalt. See sõltub küll lavastajast, et kui palju on ta kirjutamise jooksul partneriks, aga igal juhul on kirjutamise süngetel hetkedel tore teada, et seal on see teine inimene ja teda huvitab ka.
Kas see dünaamika mõjutab ka näidendite levitamisvõimalusi? Mõnikord kujunevad sellised koostöönäidendid ehk liiga aja- ja kohaspetsiifiliseks, et neid välismaal hõlpsasti levitada saaks.
Campbell: Teksti lavaversioon ja see versioon, mis muudesse kanalitesse levima lastakse, ei pea ju kattuma.
Aibel: Eestis on tõesti palju selliseid teatritekste, mis on küll suurepärased, aga nii tugevalt seotud konkreetse trupiga, teatriga, olukorraga, et neid ei ole võimalik eksportida. See on küll levitamise probleem, aga Eestis tegelikult hoopis väga suur tugevus.
Ja teine probleem on tõlkijate vähesus. Mitmesuguseid keeli oskavad küll paljud, aga näidendite tõlkimisel on oma spetsiifika. Kuidas leida juurde uusi näidenditõlkijaid?
Aadma: Sama teemaga on aastakümneid tegeletud ka kirjanduses, Eesti Kirjanduse Teabekeskus kõige aktiivsemalt. Üks variant on korraldada töötube, et meelitada teiste valdkondade tõlkijaid üle näitekirjandusse – seda me oleme ka kunagi agentuuris teinud, sest teatrile tõlkimine on spetsiifiline ja vajab kogemust. Aga see ei ole muutunud traditsiooniks, kuna rahaliselt pole võimalik tõlkijatele järjepidevat tööd anda. Nii et igal juhul peame kirjandusväljaga koostööd tegema.
Simmo: Ideaalis võiks tõlkija olla ka teatriga seotud või lausa ise näitekirjanik, sest need, kellel on tõesti ka kirjanikusoont, oskavad panna teksti tõlkes kõige paremini elama.
Aadma: Üldiselt on aktsepteeritud ka nõue, et eesti keelest võõrkeelde peaksid tõlkima need, kes kõnelevad võõrkeelt emakeelena. Aga oleme pidanud sellele kohati läbi sõrmede vaatama, sest tõlkijaid ei jätku. Ühe lahendusena oleme kasutanud ka seda, et autor tõlgib näidendi ise mõnda võõrkeelde ja võõrkeelne toimetaja vaatab tõlke üle, ainult et siis jaguneb niigi väike tasu mitme inimese vahel.
Aibel: Nii võivadki tulla kõige paremad tulemused, sest autor tajub oma kultuurikonteksti kõige paremini ja oskab tõlkimisel märgata kõiki nüansse. Võõrkeelne toimetaja saab siis lihvida, et see ka teises keeles loomulikult kõlaks.