Mängufilm „Löögimasin“ („The Smashing Machine“, USA 2025, 123 min), režissöör-stsenarist Benny Safdie, operaator Maceo Bishop, helilooja Nala Sinephro, produtsendid Dany Garcia, David Koplan, Dwayne Johnson, Eli Bush, Beau Flynn, Hiram Garcia, Benny Safdie. Osades Dwayne Johnson, Emily Blunt, Ryan Bader, Oleksandr Usyk jt.
Mõni aasta tagasi tutvustasid kaks kursusevenda mulle sportliku vabavõitluse ehk MMA liigat UFCd (Ultimate Fighting Championship). Istusime kolmekesi põrandal ja vaatasime telekast, kuidas suured mehed üritasid teineteist laiaks litsuda. Veri, higi, keha küljest kukkuvad nahatükid, lömmis kõrvad – oli arusaamatu, miks minu muidu soojad ja tundlikud sõbrad sellisele ettevõtmisele kaasa elavad. Vägivallast tulenev hasart, olgu see kui tahes kureeritud, on miski, mille suhtes tunnen suurt vastumeelsust. Filmi avakaadreid vaadates meenus tol õhtul nähtud verisust pehmendav lause: „Vaadake, paarituvad nagu sipelgad.“
Kuigi putukate paaristantsust on asi kaugel, siis loomalik jõud ja ramm on ka Benny Safdie uue filmi „Löögimasin“ keskmes. Filmis näidatakse kahe tunni jooksul UFC veterani ja mitmekordse tšempioni Mark Kerri võidukäiku ja elu keerdkäike, emotsionaalset taaka ja pidevat eneseületust. Et Safdie on otsustanud dokumentalistika sugemetega kaameratöö, tiheda montaaži ning kesk- ja suurplaanide kasuks, on retseptsiooni jõudnud vastukäivaid arvamusi. 2002. aastal linastunud sama pealkirjaga dokumentaalfilm* oli juba ära teinud selle töö, mida Safdie aastaid hiljem justkui duubeldama hakkas. Mina väidan, et tänavune film jutustab lugu mitmekihilisemalt ja oma osa annavad juurde näitleja- ja kaameratöö ning heli- ja värvikompositsioonid. Pinnuks silmas võib olla see, mis ühtlasi on filmi suurim tugevus – jutustada olemasolevat lugu sama hästi või isegi paremini. Näidata minusugustele võhikutele ja vägivalda põlgavatele inimestele, kus peitub jõukatsumise ning üksteise materdamise paradoksaalne ilu ja kunst.
Filmi üks muljetavaldavamaid elemente on Kerriks kehastunud Dwayne Johnson ehk The Rock. Aastatepikkune internetis lõõpimine, et Johnson mängib filmides vaid iseennast, saab lõpuks vastuse. Tõsi, endise professionaalse maadlejana on tema valimine ehk liigagi loogiline, ent füüsiline võimekus on vaid osa valemist, sest Johnsoni Kerr on enamat kui üheplaaniline lihasmägi. The Rock on portreteerinud inimest, kelles peitub elukutse ja iseloomu kontrast. Teda iseloomustavad emotsionaalne intelligentsus ja iseendale ettejäämise paine. Kerr, kes aktiivsel võistlusperioodil maadles nii meeste kui ka opioididega, on tüüpiline sõltlane. Varjamine, valetamine ja püüe näida tugev kinnitavad tema sõltuvuskäitumist. Enesega hakkama saamine ja paranemine kulgevad konarlikult suuresti Kerri elukaaslase Dawn Staplesi (Emily Blunt) tõttu, kes pakub mehele kõike muud kui stabiilsust ja turvalist ruumi, kus sõltuvusest jagu saada. Staplesi ebastabiilselt tujukas ohvrimentaliteet viib paari pidevate tülideni. Kerr pannakse olukordadesse, kus ta peab lisaks võistluspingele toime tulema ka koduse survega. See on ka Kerri üks suuremaid võitlusi ja Safdie filmi fookuspunkt – mees, kes vahetpidamata võitleb.
Filmi üks muljetavaldavamaid elemente on Mark Kerriks kehastunud Dwayne Johnson ehk The Rock.
Kaader filmist
Sümpaatia tekkimine Kerri vastu on mõnevõrra üllatuslik – haletsev kaastunne asendub siira sooviga, et mehel läheks hästi. Kerr, elukutseline peksukott, on õrna hingega. Oluline on ka see, et habras hing ei võrdu mureneva egoga, vaid tegemist on inimesega, kes lubab endale mitmesuguseid tundeid. Johnsoni mäng on mitmetahuline, nii üksi kui koos teiste näitlejatega ilmnevad pooltoonid. Kontraste sisus ja vormis võimendab ka filmilindilik kvaliteet. Värvid mõjuvad pehmelt, nostalgiliselt ja melanhoolselt. Kerr selle kõige keskel on kui leebe hiiglane, kel pole probleemi avaldada lähedastele siirast armastust, nautida pehmet päikesepaistet või hoolitseda hellalt taimede eest. Seda raskemalt mõjuvad enesevalitsuse kaotamise hetked, mis kummalisel kombel mõjuvad karakteriväliselt. Kerri armastakse, kuid tavapäratult. Lisaks emotsionaalselt pöörasele elukaaslasele ümbritsevad tšempioni ka samal alal tegutsevad sõbrad ja treenerid, kes ootavad temalt häid tulemusi. Konstantne surve, et mees oleks oma ala edukaim, on suur. Oma võimekusega pakub Kerr konkurentsi, nõudmistega konfliktseid olukordi. Hetki, kus juhendajate või parimate sõprade vahele võiks kiil tekkida, on filmis küll, kuid isalik-vennalik armastus jääb ikkagi peale. On ilus näha, kuidas meestevahelised sõprussuhted jõuavad kinolinale kindlatena.
Selge roll on ka kahel kõrvaltegelasel Mark Colemanil (Ryan Bader) ja Bas Ruttenil (Bas Rutten). Kerri südamesõber Coleman aitab peategelast võitluses sõltuvusega, on võistlustel kaasas, külastab teda haiglas. Siiski on ta Baderi kehastuses kohati piiripealne. Jääb mulje, et mehel on varjatud tagamõte või ajuti isegi hea meel, et Kerr omadega pahuksis on. See võimaldab Baderil oma deemonitega silmitsi seista, end viimaseid kordi enne karjääri lõpetamist tõestada. Teisalt on tema armastus mittebioloogilise venna Kerri vastu ehe, seda kinnitavad ka lõpuminutid, kus peale jääb sõpradevaheline side. Filmis küsitakse peategelaselt, kas maadlejad vihkavad teineteist, kui nad parasjagu matil on, ja Kerr vastab eitavalt. Konkurentsi kaalub üle näiliselt tingimusteta armastus, vähemalt kahe Marki vahel. Sarnaselt Colemaniga hoiab Kerri ka tema treener Bas, kes mängib filmis iseennast. Rutten ei sussuta ega materda Kerri, kõlama jääb tasakaal. Ka nende kahe puhul on ilus jälgida, kuidas väga maskuliinses suhtes ei ole labaseid võimumänge ega etteheiteid. Lõppude lõpuks jääb armastus ja hoolimine – ka siis, kui esialgsest unistusest tuleb lahti lasta.
Lavastaja Safdie üks paremaid otsuseid on olnud kaasata heliloojana Belgia muusik Nala Sinephro. Sinephro, kelle võiks liigitada eksperimentaalse džässi hulka, on teinud heliriba, mis üksnes ei toeta, vaid ka võimendab tervikut. Tema helimaastikega kõlab kokku ka näitlejatöö, mis on võrreldes tiheda kaameratöö ja montaažiga peenetundelisem ja täpsem. Rõhk on kontrastil: rammu täis mehed maadlevad pehme džässi saatel, vastuolu intensiivistab pinget. Võib-olla tõukub maadluse tajumine omaette kunstina just nendest helipiltidest, mis on ühtaegu õrnad ja jõulised. Muusikal on filmis selge roll, eesmärgistatus. Teisalt on Sinephro helikujundusele omane ettearvamatus ja spontaansus, mis hoiab vaataja-kuulaja aktiivsena. Veel päevi hiljem kuulan albumit algusest lõpuni. Sinephro on loonud tervikteose, mis on tugev osa filmist, ent püsib ka iseseisvalt jalgel.
Tavaliselt vennaga koos lavastanud Benny Safdie soolotööd saab pidada õnnestumiseks. Jah, kosmeetilisi täpsustusi saaks siin-seal teha: timmida terviku rütmi, mis kipub aeg-ajalt vibama, või hoiduda kohati rohmakast kaameratööst. Parimatel hetkedel haakub see kaameratöö eelmainitud dokilikkusega, mis tekitab arvamuse või vähemalt illusiooni, et oleme Kerrile lähedal. Läbivalt hoiab rütmi helikujundus – samuti suuremas osas Johnsoni ja Blunti tandem. Kes läheb kinno ootusega näha Kerri kära-müra täis võistluselu, võib pettuda, sest võistlushasardist tulenevat katarsist ta ei saa. Paistab, et see pole ka Safdie fookus, sest nii režissööri kui stsenaristina on ta võtnud aega, et sisse suumida psühholoogiasse ja suhetesse. Võidab see, kes tuleb kinosaali sooviga näha lugu, kohtuda kinolinal inimestega ja neile kaasa elada. Tasub sillutada teed hardcore-haprusele, see teeb ehk loomast inimese.
* „The Smashing Machine“, John Hyams, 2002.