Kaks värsket teadusuuringut muudavad oluliselt arusaama kasside (Felis catus) kodustamise ajastusest ja päritolust. Geeniandmetel põhinevad analüüsid viitavad, et kasside kodustamisprotsess oli seniarvatust aeglasem ja keerukam, saades alguse Põhja-Aafrikas, mitte kiviaegses Lähis-Idas.
Uute uuringute kohaselt pärinevad kodukasside eellased Põhja-Aafrika eraldiseisvast Aafrika metskassi (Felis lybica lybica) populatsioonist. Liik on tänapäeval levinud nii Põhja-Aafrikas kui ka Lähis-Idas. Sealt kaugemale levisid kassid uue hinnangu põhjal esmakordselt umbes 2200 aasta eest.
Sardiiniast leitud kass sarnanes geneetiliselt tänapäeva Sardiinia metskassidele ja Maroko metskassidele. Uurijad pakuvad, et toonane asurkond koosnes ilmselt veel metsikutest inimkaaslejatest, kellel polnud veel tüüpilisi kodukasside käitumisjooni.
Teine levikulaine, mis pani aluse tänapäeva kodukasside genofondile Euroopas, algas kõige hiljem 2000 aastat eest. Uue populatsiooni esimesed esindajad jõudsid Mandri-Euroopasse aastatel 50 e.m.a kuni 80 m.a.j, mis langeb kokku Rooma impeeriumi tekkega.
Uued tõendid
Varasemad arheoloogilised ja ikonograafilised tõendid pakkusid tuge kahele võimalikule kodustamispaigale. Oletuste kohaselt leidis see aset nii kiviaegses Levandis umbes 9500 aasta eest ja Vana-Egiptuses ligikaudu 3500 aasta eest. Mitokondriaalse DNA (mtDNA) analüüsi põhjal jõudsid kassid esimest korda Anatooliast Euroopasse koos neoliitiliste põlluharijatega umbes 6400 aastat tagasi, millele järgnes teine Egiptusest lähtunud laine umbes 2000 aastat tagasi.
Täisgenoomi analüüs näitas, et Anatoolia 9500–6300 aasta vanustest asulapaikadest leitud arvatavate kodukasside näol oli tegu hoopis Euroopa metskassidega (Felis silvestris). Nõnda ei panustanud nad ka tänapäevase kodukassi genofondi.
Ehkki Egiptuses hoiti tõesti kasse au sees ja neid peeti seal koduloomadena, olid Euroopasse jõudnud kodukassid geneetiliselt sarnasemad Maroko ja Tuneesia metskassidele kui Levandi piirkonnas elanud sugulastega. Seega polnud Egiptus kodukasside ainus või vähemalt peamine allikas.
Teadlased järjestasid tänapäeva kodukasside eellaste täisgenoome. Autor/allikas: ERC-Felix projekt, Rooma Tor Vergata Ülikool
Samuti näitavad värsked andmed, et kodukassid jõudsid Mandri-Euroopasse esialgu arvatust tunduvalt hiljem, ligikaudu 2000 aasta eest. Aafrika metskassist põlvnevate kodukasside levikule andsid Euroopas hoogu roomlaste vallutusretked.
Uuringute taga olevad teadlased eesotsas Marco De Martinoga Rooma Tor Vertaga Ülikoolist kinnitasid, et Austrias, Serbias ja Suurbritannias asunud roomlaste garnisonipaikadest leitud kassijäänused olid tänapäevaste kodukassidega geneetiliselt väga sarnased. See viitab, et roomlaste laevad ja leegionid aitasid loomade levikule kaasa ka Vahemere piirkonnast kaugemal.
Kasside kodustamise täpne ajakava ja asjaolud jäid teadlaste sõnul pikka aega segaseks, sest teadlased olid jõudnud järjestada vaid võrdlemisi väikese hulga muinas- ja kaasaegseid kassigenoome. Samuti polnud kindel, kus paiknesid Aafrika metskasside ja Euroopa metskasside looduslikud levilad ning millal ja kus liigid omavahel segunesid.
Varasemad mitokondriaalsel DNA-l põhinevad rekonstruktsioonid võimaldasid jälgida kasside põlvnemist aga vaid emasliini kaudu ega võimaldanud eristada metskasside hübridiseerumist varasematest Levandi populatsioonidest. Uued täisgenoomide analüüsid pakuvad seega täpsemat teavet selle kohta, kuidas loomad üle maailmas levisid.
Keerukas ajalugu
Tööd paljastasid teisi sarnaseid, kuid ebaõnnestunud kodustamiskatseid mujalgi maailmas, mis ilmestavad kodukasside ainulaadset evolutsioonilist teekonda. Näiteks näitas Hiinast pärit geneetiline materjal, et kuigi seal elasid 3500 aasta eest kiviaegsete kogukondade juures kohalikud leopardkassid (Prionailurus bengalensis), ei õnnestunud neid kunagi kodustada, kuigi nad inimasulates paar tuhat aasta toitu otsimas käisid. Kodukassid jõudsid Ida-Aasiasse hoopis hiljem, umbes 1400 aasta eest, liikudes koos Lähis-Ida kaupmeestega mööda Siiditeed.
Töörühm rõhutas, et veelgi selgemate järelduste tegemiseks tuleks analüüsida täiendavaid Aafrikast pärit geeniproove, sealhulgas Egiptuse mumifitseeritud kasse. Samas nentisid nad, et muinasaegse DNA järjestamine on keeruline ja täpsust nõudev töö, eriti kui jäänuseid ümbritsev keskkond on pärilikkusaine säilimisele ebasoodne.
Teadustööd ilmusid ajakirjas Science.