Kuigi enamik inimesi valetab aeg-ajalt, on uuringud näidanud üllatavat tõsiasja: pooled kõikidest valedest räägib tegelikult vaid 5% inimestest. See tähendab, et meie seas liigub ainult väike grupp eriti vilunud valetajaid.
Muidugi ei ole kõik valed ühesugused. Mõned on väikesed ja heatahtlikud, mille eesmärk on kaitsta teise tundeid («Ei, see kleit ei tee sind paksuks!»). Teised võivad aga olla palju tõsisemad, näiteks eluloo võltsimine või kuriteo varjamine.
Märgid, mis võivad valetajale viidata
Kuigi ühtegi eksimatut märki pole olemas, on siiski mõned punased lipud, millele tasub tähelepanu pöörata:
- Ebamäärasus: Jutt on üldsõnaline ja detailivaene.
- Aja võitmine: Küsimuste kordamine enne vastamist.
- Robotlikkus: Sama loo kordamine sõna-sõnalt, justkui päheõpitult.
- Katkendlikkus: Rääkimine poolikute lausetega.
- Liigne korrektsus: Sündmuste kirjeldamine rangelt kronoloogilises järjekorras.
- Kaitsepositsioon: Suutmatus lisada detaile, kui lugu kahtluse alla seatakse.
- Põiklevus: Otsese vastuse vältimine lihtsatele jah-ei küsimustele.
- Närvilisus: Rahutud liigutused, näiteks juustega mängimine või sõrmede huultele surumine.
- Kehalised reaktsioonid: Stressile viitavad märgid (higistamine, lihaspinge, nihelemine).
Siiski rõhutavad uuringud, et need on vaid vihjed, mitte kindlad tõendid.
Kuidas siis valet paremini ära tunda? Kui kahtlustad, et keegi ei räägi tõtt, proovi neid strateegiaid, mis aitavad fakte fiktsioonist eristada.
Ära usu pimesi kehakeelt
Esimene instinkt on sageli jälgida kehakeelt – kas inimene väldib pilku või niheleb? Uuringud aga hoiatavad, et paljud levinud «kahtlased» märgid ei ole tegelikult usaldusväärsed valetamise indikaatorid. Näiteks silmade liikumine ei viita valetamisele, vaid hoopis mõtlemisele ja mälus sobramisele. Kuigi kehakeel võib anda vihjeid, ei tohiks sellele ainsana tugineda.