“2000 meetrit Andrijivkani” toob sõja vaatajale nii lähedale kui võimalik, ise rindel olemata. Sa filmisid seda, ise kaameraga rindel ja kaevikutes olles, enam-vähem samal ajal, kui maailma kinodes punastel vaipadel oma eelmist dokumentaali “20 päeva Mariupolis” tutvustasid. Kuidas need kaks maailma kokku käivad?

Nagu sa alguses mainisid – realism oli meie jaoks kõige tähtsam asi. Kui sa sa räägid sõjast, millestki nii keerulisest, valusast ja raskest, pead sa olema sellele väga lähedal. Pead seda peaaegu kehaliselt kogema, et mõista, mis see tegelikult on. Sõja mõistmine ja inimlikkuse mõistmine sõjas on võtmetähtsusega praegusel ajal.

Mariupoli materjale monteerides otsisin lugu, mis ei räägiks ukrainlastest kui vaid ohvritest, vaid kui kellestki, kes võtavad ohjad enda kätte, võitlevad vastu, vabastavad oma kodu. Kui “20 päeva Mariupolis” esilinastus ja me hakkasime seda maailmale näitama, pendeldasin kahe täiesti kokkusobimatu maailma vahel: rahulike Euroopa ja Ameerika linnade ning maailma vahel, mis nägi välja nagu ulmefilm või esimese maailmasõja kaevik.

Ma tahtsin teha filmi, mis ühendaks need maailmad. Sealt tuli realismi idee. Ma tahan, et inimesed kogeksid, mis tunne on olla sõjas, ja mõistaksid, kui lähedal see tegelikult on. Me näeme sõda uudistes, suitsu linna kohal, nutvaid inimesi, aga me ei tunne seda. Ekraan on müür. Tundub kauge. Kuigi see ei ole. Venemaa ütleb oma propagandas, et Vene tankil võtab 24 tundi, et Berliini jõuda. Palju vähem võtab, et jõuda Tallinnasse. Ja ma kardan, et see oleks üks esimesi sihtmärke, kui Ukraina langeb. Inimestel peab olema aimdus, mis on sõja tegelikkus.

Kaader Mstõslav Tšernovi filmist “2000 meetrit Andrijivkani” Autor/allikas: Kaader filmist

Aga aja jooksul muutus film ise. Alguses arvasin, et see on film võidust. Siis jõudsime külla nimega Andrijivka ja see oli täielikult hävitatud. Siis tundus, et see on film lootuse sümbolist – lipust, mis seal tõsteti. Sa võid küla hävitada, aga sa ei saa hävitada lootuse sümbolit. Siis hakkasid meie peategelased surema. Inimesed, kellega veetsin aega ja keda filmisin. Nii muutus film looks nende mälestusest, nende ohverdusest.

2025. aastasse jõudes: kui maailm räägib poliitilistest läbirääkimistest ja unustab tegelikkuse, kui kuulen lääne poliitikuid rääkimas, kui palju maad peab Ukraina “ära andma”, mõtlen, et ma soovin, et nad näeksid seda filmi. Et nad saaksid aru, mida see maa tähendab inimestele, kes selle eest surevad. Ka mulle endale. Andrijivka on kahetunnise sõidu kaugusel minu kodulinnast Harkivist. Need on minu lapsepõlve paigad. See on mulle väga kallis koht.

Kui sa lahinguväljale jõudsid, kõlas filmis lause:”Me maandusime võõral planeedil, kus kõik tahab sind tappa.” Selle kahe kilomeetri sees on metsas surnukehi rohkem kui puid. Samas on need sinu lapsepõlvemaad. Kas sa tunned end seal endiselt kodus?

Jah. Imelikul kombel tunnen. Aitäh selle küsimuse eest.

Kui sa oled kaevikus – ja ma sain seda filmi teha ainult seetõttu, et olin sõduritega koos kaevikus –, kui sa peidad end väikses augus droonide eest, mis sinu kohal sumisevad, ja suurtükiväe eest, mis tulistab sinu kõrvale, tekib sul väga intiimne kontakt maaga. Pinnas kaitseb sind. Seesama purustatud mets peidab sind kuulide eest. Maa, mille peal roomad, päästab su elu.

Kui vaatad filmi tegelasi, siis need ei ole ainult inimesed. Seal on ämblik, hiir, kass. Iga väikseim osa sellest maast on tähtis. Mu vanavanaisa võitles samades kohtades teises maailmasõjas. Kui me istume kaevikus ja varjume surma eest ning lihtsalt räägime oma perekondadest, suitsetamisest loobumisest, heidame ülikoolide üle nalja, siis sa mõistad, et sõja keskel on kõige tähtsam inimene sinu kõrval. Sõda õpetab inimlikkust. Ja ellujäämiseks on ainus tee kogukond.

Milline on meeleolu kaevikutes? Kui palju räägitakse sellest, mis pärast sõda saab?

Nad mõtlevad sellele, aga vähem, kui arvatakse. On väärarusaam, et sõdurid jälgivad kogu aeg rahuläbirääkimisi. Nad ei jälgi neid peaaegu üldse. On olnud tõsiseid diplomaatilisi katseid sõda peatada, kuid praktiliselt mitte ükski neist ei ole jõudnud rindele. Seetõttu on palju skeptilisust. Samas on saabunud ka suur selgus: keegi ei aita sind peale inimese, kes on sinu kõrval.

See ei ole võitlus kilomeetri ega küla pärast — see on ellujäämise sõda. Venemaa tahab lihtsalt laiendada territoorium. Miks neil seda vaja on, ma ei mõista: nad on juba maailma suurim riik. Nad ütlevad, et võitlevad NATO vastu, aga ma ei saa aru, kuidas aitab NATO-ga võidelda ühe 100 elanikuga pisikese küla hävitamine. Kui Venemaa lõpetab võitlemise, lõpeb sõda. Kui Ukraina lõpetab, sureme kõik. Mul ei oleks homme kodu.

Mis oli sinu jaoks kogu selle filmi tegemise juures kõige raskem?

Rindejoon ei ole kõige raskem. Kõige raskemad on kaotused. Inimesed, kellega sa vestled, kelle kõrval seisad, surevad. Sa avastad, et ei tundnud neid piisavalt. Käid nende matustel. Vaatad, kuidas nende sõbrad, kes endiselt võitlevad, seda kõike läbi elavad. Ja on üks pettumus: sa tahaksid, et sinu töö oleks kasulik, aga kaamera ei peata kuuli. Film ei peata invasiooni. Sa teed oma tööd, aga teadmine, et su mõju ei ole kunagi piisav, jääb sinuga.

Su eelmine dokumentaal “20 päeva Mariupolis” on juba mõnda aega vaadatav olnud, selle kohta saab juba järeldusi teha. Milline on sinu enda vaates selle mõju olnud? Mida film tegelikult ära tegi?

See on küsimus, mida ma küsin endalt pidevalt. Miljonid inimesed on “20 päeva Mariupolis” näinud, aga olukord läks hullemaks. Nii palju linnu on hävitatud, tavalised inimesed surevad iga päev ja me ei saa sinna mitte midagi teha. Ma olen täiesti laastatud, sest maailmas, kus agressor ei taha sõda lõpetada, on väga keeruline sõda lõpetada.

“20 päeva Mariupolis” Autor/allikas: kaader filmist

Oli muidugi väikseid tulemusi. Ma tean, et meie töö aitas avada humanitaarkoridore — see polnud ainult meie teene, kuid aitas. Inimesed leidsid oma lähedasi, sest nägid neid meie materjalis. Mariupoli inimesed tundsid, et nende kaotusi nähakse, nende lugu kuulatakse. Kujuta ette, kui ainus versioon oleks olnud Vene võltsfilm. Venemaa tegi filmiversiooni Mariupolis toimunust, mis oli täielikult vale. Oleks kohutav häbi ja alandus neile inimestele, kes selles õuduses oma lähedased kaotasid, kui ainus olemasolev versioon sellest, mis Mariupolis juhtus, oleks võlts.

Ja pikemas plaanis: kui aastate pärast keegi ütleb, et Venemaa ei hävitanud mitte midagi, siis see film tõestab vastupidist. Kui relvad vaikivad, algab lahing tõe pärast. Ka seda võitlust peab keegi pidama. Nii paljud tahavad tulevikus ajalugu ümber kirjutada. Filmid, mis näitavad, mis tegelikult juhtus, on hädavajalikud.

Sa isegi tood välja, et mida kauem sõda kestab, seda vähem maailm sellest hoolib. Kui sa kasvõi kaht oma filmi ja huvi nende vastu võrdled, kui erinev see on?

Ma ajakirjanikuna ju tean, et avalik tähelepanu liigub tsüklites. Inimesed ei saa pidevalt traagikat kanda. Ma ei süüdista neid, aga on raskem läbi murda isegi nende juurde, kes hoolivad. Nad arvavad, et teavad juba kõike, aga me oleme tegelikkusest kaugel. Me loeme pealkirju ja arvame, et see on sõda, aga tegelik sõda on maapinnal, droonide all, robotitega, inimesed surevad.

Aga on küll raskem. Euroopas, eriti Baltikumis, on huvi suurem, USA-s palju raskem. Muidugi propaganda ja poliitika segavad teed.

Milline oli filmi Ukraina esilinastus? Ma saan aru, et kõik, kes filmis olid ja täna veel elus on, tulid kohale. Ja hukkunute pered tulid kohale.

Gagarini isa tuli, Zheva naine tuli. Kõik poisid, kes ellu jäid, tulid. Üks neist kaotas ka filmis näidatud lahingus oma jalad ja ta tuli ikkagi. Aplaus kestis kümme minutit. Fedja hoidis teda püsti, et ta saaks seista.

See oli südantsoojendav ja peredele väga oluline, sest sõjas on nii palju kaotusi, et üksikinimese kaotus jääb sageli märkamata. Need sõdurid ei ole numbrid või isiksuseta inimesed vormis. Nad on kellegi pojad, abikaasad, vennad. Veokijuhid, politseinikud, tudengid, laotöölised. Kui me näeme vormist kaugemale, näeme inimest.

Ma tean, et mõnedel ukrainlastelgi on seda filmi väga raske vaadata, aga me peame täitma lüngad ja vähendama vahemaid. Film aitab vähendada lõhet rinde ja tsiviilühiskonna vahel. Nii Ukrainas sees kui ka Ukrainas ja Euroopas laiemalt. Sõda on siinsamas ja need, kes on rindel, on inimesed nagu mina ja sina, võttemeeskond. Mul on palju sõpru, kes on filmitegijad, kirjutajad. Nad tegid kaamera ja relva vahel valiku ja valisid relva ning on praegu rindel, et meie kodud oleks kaitstud.

Sõda on puudutanud igaüht Ukrainas. Kuidas on sinu sõprade ja perega?

Igaühe telefoniraamat on väike kalmistu. See kõik on kestnud juba kauem kui teine maailmasõda. Terve põlvkond on röövitud. Need noored ei saa minna ülikooli, ei saa reisida, ei saa armuda, lapsi saada. kõik on neilt ära võetud, Venemaa poolt varastatud. Nad on olnud aastaid rindel. Nad tahavad rohkem kui keegi teine, et see kõik juba lõpeks.

Kaader Mstõslav Tšernovi filmist “2000 meetrit Andrijivkani” Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF

Sa oled sõjareporterina juba päris kaua töötanud. 2022. alguses arvasid paljud, et täiemahulist invasiooni ikkagi ei tule. Kuidas sina seda nägid?

See oli suur viga. Meie, ajakirjanikud, ei teinud piisavalt. Ma arvan, et me kõik oleksime pidanud rohkem hoiatama. Kui maailm liikus pärast 2014. aastat edasi, kui oli Süüria kriis, migratsioonikriis, Aleppo pommitamine, maailm lihtsalt unustas Ukraina. Me ei hoidnud tähelepanu seal. Ma mäletan, kuidas üks mu toimetaja (Tšernov töötab ajakirjanikuna Associated Pressis – toim.) ütles mulle, et uudis on midagi uut. See ei olnud enam uus, see lihtsalt oli. Aga ma ikkagi mõtlen, et kui oleksime olnud selgemad sõnumis, et Venemaa ei peatu kunagi, kui ta on juba naabrit rünnanud, poleks 2022 nii suur üllatus olnud.

Euroopal on vedanud, et Ukraina ei langenud. Impeeriumid teevad üht asja: nad võtavad naabri, võtavad selle rahva, kasvatavad nad ümber ja saadavad nad sõdima järgmise naabri vastu. Kui Ukraina oleks langenud, siis varsti tungiksid Venemaa järgmist sihtmärki vallutama Ukraina lapsed, kelle identiteet oleks röövitud Venemaa poolt. See on kõige hirmutavam mõte.

Sa oled olnud aastaid pidevalt surmast ümbritsetud. Näinud surnud lapsi, imikuid. Sa postitasid Instagrami pildi sõdurist, kelle klaassilm kukkus peast välja plahvatuse järel. Kas sa muutud ühel hetkel sellele õudusele ise immuunseks? Millal sa viimati nutsid?

See klaassilma hetk pidi jõudma filmi, aga lõpuks ikkagi ei leidnud oma kohta. Aga ma ei taha, et minu tunded oleksid tähelepanu keskpunktis. Inimesed, kes mu kodu kaitsevad, vajavad tähelepanu, abi, vaimse tervise tuge. Nende peresid tuleks toetada. Meie aeg tuleb hiljem. Muidugi on oluline, et filmitegija oleks ka kaine mõistuse juures, et neid lugusid jutustada. Ma püüan end hoida, aga see pole peamine. Peamine on kogukond. See hoiab meid elus ja mõistuse juures. Suhe teise inimesega teeb meid inimeseks ja aitab ka kõige hullema üle elada.

“2000 meetrit Andrijivkasse” filmi üks peategelane Fedja ütleb filmis, et kahe aasta pärast on kõik üles ehitatud. Ometi me teame täna, et 2023. aastal nad küll küla vabastasid, aga täna on see taas venelaste käes. Kust nad võtavad selle peaaegu irratsionaalse optimismi? Sina ise kõlad filmis pigem pessimistlikult.

Jaa. Ma pean neid ju provotseerima. Kui ma takka kiidaks, oleks see propaganda. Kõige hullem asi, mida sõjafilm saab teha, on sõda ülistada. Seda ma ei taha, nii et ma küsin neilt küsimusi.

Ma väga armastan Fedja irratsionaalset optimismi. Ta ongi selline. Siiamaani! See hoiab teda ja hoiab meie riiki. Ta vahel helistab mulle ja ütleb: “Mstõslav, kõik on praegu nii raske, ma pean oma koka rindele saatma, aga küll kahe nädala pärast läheb paremaks.” Ja mõnikord lähebki. Kokk tuleb rindelt tagasi, elu läheb edasi. Ilma sellise optimismita poleks mul enam kodu. Ma olen neile väga tänulik! Muidu Ukrainat riigina ei oleks enam olemas.

Sa oled ajakirjanikuna täna olukorras, kus pressivesti selgapanemine teeb sinust sisuliselt esimese sihtmärgi. Mis on rindereportaaži tulevik droonide ajastul? Kui kaua saab üldse veel kaameraga rindele minna?

Ei saagi. Kõik, mis liigub rindest kümne kilomeetri raadiuses, on sihtmärk. Kõik hävitatakse. Droonid, robotid, tehisintellekt – kõik see on lahinguväljal. Rindeajakirjandus vanas mõttes ei ole enam võimalik. See film on mõnes mõttes nagu ajakapsel. See on filmitud aastal 2023 ja täna juba ei ole sellist sõda enam olemas. Peame leiutama uued viisid sõjast rääkimiseks. Sama peab tegema ka armee.

Kaader Mstõslav Tšernovi filmist “2000 meetrit Andrijivkani” Autor/allikas: Kaader filmist

Filmi lõpus küsid: mis siis, kui sõda kestab meie elude lõpuni? Kas sul endal on sellele küsimusele vastus?

Jah. Mitte kas ta kestab, vaid ta kestabki. Ühel või teisel kujul. Kui rahu tuleb ja kui see on ebaõiglane, jääb oht, et Venemaa ründab uuesti. See on meie reaalsus. Isegi kui rahu on õiglane ja sõjakurjategijad karistatud – ma väga loodan, et nii läheb –, siis sõdurid kannavad sõda endas elu lõpuni. Need, kes jäid sinna pisikesse metsa, on seal igavesti. Puud kasvavad nende kohal. Nad on seal. Ja need, kes tulevad koju, kannavad sõda südames. Tõelise rahuni läheb põlvkondi. Aga on üks oluline asi: Ukrainat rahvana ei saa enam hävitada. Meie riik ületas piiri, kas laguneda või ellu jääda, ja jäi ellu.

Mida arvad Trumpi viimasest rahuplaanist?

Me kõik lugesime neid tema mõtteid ja seal ei ole midagi vastuvõetavat. Sarnaseid ettepanekuid tehti Istanbulis, tehti suvel. Need olid ukrainlaste jaoks täiesti vastuvõetamatud: ebaõiglased, ilma turvagarantiideta, loobumine territooriumist, mis kaitseb meid Venemaa edasitungi eest. Need plaanid tunduvad pigem nagu karistus ohvrile, mitte agressorile. See on ohtlik.

Ma tahaks, et oleks mingi parem viis, sest õiglus on kõige tähtsam. Ilma õigluseta saavad kõik suured suurte sõjavägedega riigid julgust väiksemaid rünnata ja rahvusvahelist õigust rikkuda. Nii algab kolmas maailmasõda. Õiglus ei ole ainult Ukraina pärast — see on maailma tuleviku pärast.

Kas Sinu kolmas dokumentaalfilm tuleb võidust?

Ukraina tegelik võit on rahvana ellujäämine ja õiglane rahu. Loodan, et mu järgmine film on sellest, kuidas see kõik lõpeb. Praegu on film sellest, kui raske on rahuni jõuda ja mida tsiviilid igapäevase venelaste pommirahe all läbi elavad. Aga dokumentaalfilmis ei tea sa kunagi lõppu enne, kui see juhtub.
See on töös. Nii kaua kui ma elan, tuleb järgmine film.