Inimeste kooseluks on vajalik, et me hoiduksime tegudest, mis kahjustavad teiste õigusi ning tekitavad neile kannatusi. Paratamatult leidub aga alati neid, kes nii ei tee. Seetõttu tekib küsimus: millisel viisil peaks sellist käitumist tagasi hoidma?
Üha sagedamini näib levivat arusaam, et halbadest tagajärgedest hoidumiseks on peamine vahend just karistusõigus. Karistusõigus võimaldab reageerida jõuliselt – karistada, kohaldada vangistust ning eemaldada inimene ühiskonnast. Nii aga kujuneb ohtlik hoiak, nagu oleks lubatud kõik, mis pole karistusõiguses sõnaselgelt keelatud. Karistusõigusest on saamas justkui keeldude kogumik. Juhul kui mõnda tegu karistusõiguses ei ole, on see lubatud.
Heaks näiteks oli loata alasti piltide jagamise juhtum, kus avalikus arutelus tuli selgelt esile hoiak, et käitumist peetakse lubamatuks eeskätt siis, kui selle eest on võimalik karistada. Keskne küsimus ei olnud mitte tekitatud kahju ulatus ega ohvri väärikuse rikkumine, vaid see, millise paragrahvi alla tegu täpselt kvalifitseerub, kui üldse. Sama tendents ilmnes hiljutises sotsiaalmeedias aset leidnud solvava käitumise kaasuses, kus Riigikohus leidis, et selline tegevus ei kuulu avaliku korra rikkumise koosseisu.
Diskussiooni fookus näib nihkuvat küsimuselt, millised on eetilised ja ühiskondlikud ootused viisakale suhtlusele ning milline võiks olla platvormi haldaja tsiviilvastutus sellise sisu leviku eest, hoopis küsimusele, kuidas oleks võimalik kõnealust käitumist tulevikus karistusõiguslikult hinnata – kasvõi seadust muutes. See näitab, et üha enam peetakse keelatuks vaid seda, mis on karistusseadustikus sõnaselgelt sätestatud.
Karistusõiguse ülesanne ei ole inimkäitumise reguleerimine
Karistusõigust ületähtsustades unustatakse, et inimkäitumise reguleerimine ei ole selle ülesanne. Karistusõigus peaks olema sekundaarnorm, mitte primaarnorm – see on põhitõde, mida õpetatakse juba teise kursuse bakalaureuseüliõpilastele. Käitumisreeglid sisalduvad juba kehtivates moraali-, eetika- ja õigusnormides. Karistus on ette nähtud nende kõige raskemate rikkumiste korral. Nõnda ei kehtesta karistusseadustik tapmise keeldu, vaid näeb ette karistuse moraalinormi “Sina ei tohi tappa” rikkumise eest.
Seadusandja ülesanne on ühiskonna reeglistikust välja sõeluda sellised normid, mis vajavad karistusõiguslikku kaitset. Ühiskonnaliikmed aga teavad, et kui nad seavad oma käitumise ühiskonna moraalikoodeksi järgi, ei puutu nad suure tõenäosusega karistusõigusega kokku. Järelikult on karistusõiguse roll kaitsta juba olemasolevaid ühiskondlikke kokkuleppeid ning reageerida kõige raskematele rikkumistele.
Miks karistusõigus on aga liikunud primaarnormi staatuse suunas? Üks oluline samm tehti siis, kui karistusõigusega hakati massiliselt reageerima käskudele ja keeldudele, millel puudub põhimõtteline moraali- ja eetiline tugi ning mis tulenevad üksnes seadusest. Need on süüteod, mille puhul inimestel enamasti sisemist moraalikompassi pole. Sellisteks tegudeks on näiteks tegevusloata tegutsemine, toimingupiirangu või rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumine.
Karistatavus sõltub sageli erinevate valdkondade seaduste sõna-sõnalisest tõlgendamisest. Harvad ei ole juhtumid, kus läbida tuleb kogu kolmeastmeline kohtusüsteem, et saada lõpuks teada, kas tegu oli karistatav või mitte. Sellisesse regulatiivse karistusõiguse harusse on märkimisväärselt panustanud Euroopa Liit, kelle institutsioonidele jääb karistusõiguse kui viimase abinõu põhimõte paraku üsna võõraks.
Karistusõiguse võidukäigul on teisigi põhjuseid. Populistlik poliitika on USA-s aastakümneid, meil mõnevõrra vähem aega rõhutanud karmilt reageerimise ja karistamise vajadust, eitades ennetamistegevuste ja individuaalse lähenemise vajalikkust. Sellega on karistusõiguse osatähtsus vähemalt retoorikas käitumist reguleerivate instrumentide seas oluliselt tõusnud.
Seejuures ei lase karmide karistuste pooldajad end kõigutada korduvalt kinnitust leidnud teaduslikust teadmisest, et mitte karistuste raskus, vaid vahelejäämise tõenäosus omab arvestatavat mõju inimkäitumisele. On vana tõdemus, et sel ajal, kui linnaväljakul poodi vahelejäänud taskuvarast, tühjenesid vaatemängust lummatud valvsuse kaotanud linnakodanike taskud. Hämmastav on seejuures ka, et poliitikud, kes nõuavad piiratud ringi tegudele rangemat karistamist, kasutavad ise sageli juriidilisi hallalasid, esinevad avalikus ruumis konfliktselt ning avaldavad lugupidamatust eriarvamuste ja vähemuste suhtes. Nii kujundavad nad olukorra, kus karistusõigus muutub käitumist piiravate normide keskseks vahendiks.
Väiksemaid moraali- ja eetikanormide rikkumisi tuleb lahendada teisiti
Kas ühiskonna arengu ja südametunnistuse nõrgenemise tingimustes tulekski karistusõigusele anda suurem roll ning tunnistada seda primaarnormina, mis määrab lubatu ja keelatu piiri? Ühte pidi võib selline lähenemine tunduda lihtne: kõik keelatud teod oleksid karistusseadustikust lihtsalt leitavad. See tähendaks aga karistusseadustiku olulist paisutamist. Lisaks karistusseadustiku mahu määramatule suurenemisele on sellisele lähenemisele muidki põhimõttelisi vastuväiteid.
Puudub ressurss kõigi probleemide lahendamiseks karistusõigusega. Isegi kui ressurssi juurde leida, devalveerub karistuse tähendus ja mõju: inimest koheldakse olendina, kes ei ole suuteline iseseisvalt moraalseid otsuseid langetama, vaid vajab õiguspäraselt käitumiseks pidevalt pea kohal rippuvat karistusähvardust. Selline inimene käitub seaduskuulekalt vaid siis, kui ta teab, et “keegi vaatab”.
Sisemise moraalse kompassi toimimiseks tuleks väiksemaid moraali- ja eetikanormide rikkumisi lahendada muude vahenditega: tsiviilõigusliku vastutuse, kogukondliku tagasiside, lepitusmenetluse, professionaalse eetika järelevalve, institutsioonisiseste sanktsioonide, tööandja distsiplinaarmeetmete, avaliku arutelukultuuri või sotsiaalsete normide abil. Need mehhanismid on paindlikumad, vähem sildistavad ning arvestavad paremini osapoolte vajadusega. Need on suuresti suunatud tulevikku, uute rikkumiste ennetamisele. Ka karistamisel on lisaks hukkamõistule ennetava mõju – näiteks vangistuse kui heidutuse, kriminaalhoolduse, üldkasuliku töö või muude rehabilitatsiooniliste sekkumiste kaudu, kuid seda tuleb selle raskuse tõttu hoida raskeimatele rikkumistele ning kohaldada viimase abinõuna.
Püsiv seadusekuulekus ei tugine hirmule
Kui avaliku korra hoidmisel ja inimeste käitumise suunamisel toetutakse peamiselt karistustele ja üha karmimale karistuskorrale, võib see pikemas plaanis hakata hoopis riiki ja õigussüsteemi usaldust õõnestama. Uuringud näitavad, et avalikkuse ärevusele vastuseks kehtestatud karmid ja sageli pigem sümboolsed karistused annavad küll tunde, et “riik paneb korra majja”, kuid kui need paistavad inimestele ebaproportsionaalsed või ebaõiglased, kahaneb usk, et süsteem on õiglane ja toimib mõistlikult.
Püsiv seaduskuulekus ei tugine tegelikult hirmule, vaid veendumusele, et seadusi rakendatakse ausalt ja inimesi koheldakse väärikalt. Seetõttu peaks karistuspoliitika keskenduma eelkõige usalduse kasvatamisele – just usaldus riigi ja õigussüsteemi vastu on see, mis paneb inimesi reegleid vabatahtlikult järgima.
Et muud mehhanismid karistuse kõrval on jäänud põhjendamatult unarusse, näitab näiteks radikaliseerumise kasv ja selle mõju lastele.
Probleem ei seisne üksnes selles, et äärmuslik või kahju tekitav sisu levib takistusteta, vaid ka selles, et täiskasvanute käitumismustrid normaliseerivad empaatiapuudust ja agressiivsust. Ka siin kaldub arutelu sageli suunas, et olukorda saab parandada vaid karistusõiguslike meetmete karmistamisega. Küsimus, kas ühiskond peaks suutma selliste nähtustega toime tulla laiemate moraalsete ja sotsiaalsete normide kaudu – eeskuju, kogukondliku hukkamõistu ja platvormide tõhusa (tsiviil)vastutuse abil – jääb tagaplaanile.
Siit tuleneb veel üks oluline aspekt: kui kogu raskus asetada karistusõigusele, sekkutakse paratamatult liiga hilja. Karistusõigus reageerib alles siis, kui halva käitumise tagajärjed on juba avaldunud. Muude mehhanismide ülesanne on aga ennetada, et sellise käitumiseni üldse jõutaks või juba ilmnenud käitumist tõhusalt lõpetada. Karistusõigus näib atraktiivne, sest ta on nähtav ja selge – kriminaliseerimisega tuuakse välja, et konkreetne tegu on karistatav ja sellega tegeletakse. Samas nähakse sageli vähe väärtust pikaajalises ennetuses, näiteks laste ja noorte huvihariduse parandamises, mis mõjub justkui kaugelt ja aeglaselt, ning skeptilisust (“ega neid väänikuid enam ümber ei õpeta”) kohtab palju.
Samuti on kahetsusväärselt tagaplaanile jäänud muud õiguskaitsevahendid, näiteks tsiviilvastutuse tõhustamine, justkui oleks unustatud, et lisaks karistusõigusele võimaldavad teised õigusharud mõnikord isegi paremini isiku õigusi kaitsta. Lahendus ei seisne valikus karistusõiguse ja muude meetmete vahel, vaid arusaamises nende tasakaalustatud koostoimest inimkäitumise mõjutamisel.
Küsimus sellest, kas karistusõigus on sekundaar- või primaarnorm, ei ole pelk juristide sõnamäng, vaid ühiskonna stabiilsuse ja rahu seisukohast keskne. Karistusõigus on vajalik ja vältimatu osa toimivast õigusriigist, kuid ta ei saa kanda ühiskonna moraalse selgroo rolli. Kui püüame asendada empaatiat, vastutustunnet ja sotsiaalset eeskuju üha karmimate normide ja sanktsioonidega, devalveerime karistuse tähendust ning kaotame selle, mis teeb ühiskonna turvaliseks ka seal, kuhu riigi käsi ei ulatu. Karistuse hirm ei asenda südametunnistust – ja kui lubame südametunnistusel vaibuda, peab riik rääkima üha valjemini. See ei ole suund, kuhu demokraatlik ja sidus ühiskond peaks liikuma.
Stabiilsus ja usaldus ei teki mitte sanktsioonide kuhjamisest, vaid oskusest hoida elus neid sotsiaalseid ja moraalseid mehhanisme, mille najal inimesed valdavalt niigi oma käitumist reguleerivad. Karistusõigus on oluline siis, kui kõik muu on alt vedanud, kuid selleks, et ta jääks oma õigesse kohta, peame aga väärtustama ja taastama neid pehmemaid, ent ühiskonna jaoks palju kandvamaid norme. Samuti ei tohiks unustada, et lisaks karistusõigusele on ka teistes õigusharudes mehhanismi isikute õiguste kaitsmiseks – põhjendamatult vähe küsitakse võimaluste kohta neid tõhustada.