Ma käisin Kasahstanis, aga seekord eriliselt, nimelt Eesti Vabariigi presidendi riigivisiidi delegatsiooni liikmena.
Ma isegi ei mäleta, millal, aga kunagi selle aasta esimesel poolel kirjutati mulle presidendi kantseleist ja küsiti telefoninumbrit. Andsin, helistati ja siis tuli välja, et plaanitakse Eesti Vabariigi presidendi riigivisiiti Kasahstani ja vaja oleks nõu inimese käest, kes Kasahstani tunneb. Ja siis juhtus nii, et ühel esimesel kohtumisel presidendi kantselei töötajaga ütlesin, et võtke mind kaasa. Ja pärast väikest viivitust tuli vastus, et võetaksegi.
Etteütlevalt mainin kohe, et minust oli Kasahstanis kasu ka, nii et ma leian, et maksumaksja raha läks õigesse kohta.
Kogu riigivisiit kestis koos lendudega neli päeva ja iga päev käis keegi minult nõu küsimas. Asi on selles, et kasahhi kultuur ja Kasahstani ühiskond erineb tugevalt sellest, mida me siin Eestis normaalseks peame. Ja peab ütlema, et kaksteist aastat uurimistööd Kasahstanis tasusid ennast ära. Ma suutsin kõikidele küsimustele ka vastata, välja arvatud siis, kui ühel üritusel näidati mingeid jahikoeri. Ja vot siis ma tõesti ei osanud öelda, mis tõugu need elukad on. Pakkusin, et tõu nimi on “Kasahstani jahikoer”.
Etnoloog olla on kutsehaigus ja ma ei saanud midagi parata ning hakkasin pidama välitööpäevikut. Sest kõik oli ääretult huvitav, mis sellest, et kõik need neli päeva olid intensiivsed ja tegelikult päris väsitavad. Aga me olime Astanas ja juba see tasus kogu sahmimise ära.
Osalemine presidendi riigivisiidil on omaette elamus ja palju selliseid võimalusi lihtsurelikule ikka tekib. See on umbes nagu Hollywoodi filmis, ainult et reaalajas ja päriselus. Juba see, et sul on ümber terve parv mustades ülikondades sportlikke djuude, kelle kõrvast jookseb juhe kusagile pintsakukrae alla. Ja siis sa vaatad taevasse ning seal lendavad droonid.
Võib-olla kõige üllatavamad on presidendi riigivisiidi puhul kaks asja. Esiteks see, kui sekundipealt on kõik asjad ja isikud paigas. Mitte ainult see, kes kuhugi läheb, vaid seegi, kes vastuvõtja poolt eestlasi kohtab ning nendega asju ajab. Mis jälle Kasahstanis ei tähenda, et kõik plaani järgi jookseb. Neid viivitusi oli päris mitu, nagu ma aru sain.
Teine asi, mis mind üllatas, oli see, et presidendipaari – ehk siis kahe inimese – tegemisi organiseeris, koordineeris ja kooskõlastas umbes 50-inimeseline meeskond. Kusjuures need viiskümmend inimest lasid kogu aeg ringi nagu oravad rattas ja tegid tegelikult ka tööd ööpäevaringselt.
Näiteks presidendi sotsiaalmeedia haldamisega tegeleb päris mitu inimest. Üks neist istus pidevalt läppariga kusagil nurgas ja lõikas kokku videoid ning pani neile muusikat peale. Vaadake president Alar Karise Facebooki kontolt Kasahstani riigivisiidi aegseid videoid, need on jumala professionaalselt ja korralikult tehtud. Ning arvestage, et need videod tehti käigu pealt, sageli mingi mikrobussiga punktist A punkti B sõites.
Üks moment, kui minu kasahhi kultuuri tundmisest oli kasu, oli siis, kui ma Tartu Ülikooli rektori töövarjuna viibisin ühel rektorite kohtumisel. Istusime Nazarbajevi Ülikooli presidendiga tema kabinetis, seal oli veel inimesi ja aeti asist tööjuttu.
“Ju siis oli nõupidamine nii muljetavaldav, et rektor Asser muutis meie vestluspartnerite silmis oma staatust ja transformeerus austatud külaliseks.”
Jutt oli nähtavasti muljetavaldavalt hea, sest kui me hakkasime ära minema, võttis Nazarbajevi Ülikooli presidendi parem käsi (ametinime enam ei mäleta), üllatavalt head briti inglise keelt rääkiv kasahhitar, laual olevast vaagnast šokolaadikomme ja pakkus neid rektor Toomas Asserile kaasa. Asser tänas viisakalt ja soovis vaid kaks kommi võtta. Naine vaidles vastu ja surus talle kaasa terve peotäie. Need olid šokolaadid sinises ümbrises, millel on kuldsete tähtedega peal “Kazakhstan”, komm, mis on igale kasahhile kohustuslik kink, kui ta välismaale läheb.
Nüüd natukene kasahhi kultuurist. Kasahhi traditsioonis on rituaalne kink sarqyt – hääldub nagu sarkõtt, kusjuures k on rõhutatult plaksuv –, mis tähendab, et lugupeetud külalisele antakse laua pealt toitu kaasa. Sarqyt on austuse ja lugupidamise väljendus ning sellest ei tohi keelduda. Ju siis oli nõupidamine nii muljetavaldav, et rektor Asser muutis meie vestluspartnerite silmis oma staatust ja transformeerus austatud külaliseks.
Ma päästsin olukorra, ajades poolnaljatades lahti oma pintsakutasku, kuhu siis šokolaadid sisse kallati (pärast andsin pooled Asserile, ausõna!). Hiljem arutasin olukorda oma kasahhi sõpradega ja nad olid veendunud, et tegemist oli sarqyt’iga, mitte ahh-võtke-paar-kommi-kaasa viisakusega.
Kui nüüd kingitustest rääkida, siis Kasahstani minnes tuleb alati paar Eestiga seotud asja kaasa võtta, et need inimestele kinkida. Ma tavaliselt võtan suhteliselt kallid suured tervete pähklitega Kalevi šokolaadid, kuna midagi taolist Kasahstanis tõesti ei müüda. Aga seekord tegin eksperimendi ja lisasin šokolaadile ka täiesti tavalise Põltsamaa sinepi. Uurisin hiljem sõpradelt, kuidas sinep ka meeldis. Vastus oli, et tegemist on maailma parima sinepiga. Nüüd siis tean, mida järgmisel korral kingituseks kaasa võtta.