Uus raamat
Ulmeantoloogia “Kuumad allikad”
Koostaja Tormi Ariva
Kirjastus Gururaamat MTÜ
456 lk
“Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega”, kirjutasin ma eelmisel aastal ulmeantoloogiast “Minu isa luulud”. Sama mõte ja enamgi veel kehtib ka uue antoloogia “Kuumad allikad” kohta. Kui eelmises raamatus olid aastatest 1953-1989 kokku koondatud lood ja autorid kaasaegsele lugejale ehk rohkem tuttavad, siis uue antoloogia kohta ütleb ka koostaja Tormi Ariva ise, et sealt “leiab autoreid, keda ei tunne ka kirjandusteadlased”.
Seetõttu tekitabki kogu ettevõtmise juures imetlust just selle pöörasus. Jah, siin on ka hästi ja laialt tuntud jutte, nagu raamatut lõpetav Friedebert Tuglase novell, kuid suuremalt jaolt on siinsed lood aastatest 1903-1941 kokku kogutud põhjalikult unustatud arhiividest. Nii omandab kogu projekt pea akadeemilise töö, mitte lihtsalt ulmeantoloogia mõõtmed. Tormi Ariva tundub olevat mitte ainult oma teema fänn, vaid ka selle sõna kõige paremas mõttes natuke hullumeelne.
Päris paljude lugude kohta saab viisakalt öelda, et tegemist on lihtsalt ajaloolist huvi pakkuvate näidetega oma ajastust. Hästi illustreerivad seda kohe esimesed lood. Matthias Johann Eiseni jutuke “Tallinnas aastal 2000” aastast 1903 on huvitav eelkõige mälumängu küsimusena esimese Eesti ulmeloo kohta. Ivan Narodny “Tehismees” aastast 1912 paelub eelkõige sellega, et see ilmus Kalifornias ja inglise keeles, samas jutu teksti päästab ainult puänt, mis kutsus minul esile täiesti tahtmatu naeruturtsatuse.
Sisuliselt natuke huvitavamad on Marie Heibergi “Hobused” aastast 1915, mis tabab ettearvamatult hästi õudusunenäo tunnet, või August Gailiti “Kollane hullumeelsus” aastast 1919, mis on oma idee olemuslikust jaburusest hoolimata ootamatult sünge ja jäle. Arnold Kõivu “Kabelis” on aastast 1920 pärit klassikaline õudusjutt ning sellisena üldse mitte paha. Neile järgneb aga Albert Kivikase “Ennustus” aastast 1924, mis on oma heast ideest ja tuntud kirjanikust hoolimata arusaamatult nõrgalt teostatud. Olaf Roodi 1926. aastal ilmunud “Bertil Holmqvisti” kohta saab hästi öelda vaid seda, et see algab hästi.
Mihkel Jürna “Kärbid” aastast 1929 on üllatavalt hea. Kogu lugu ootamatult jõukaks saanud veidrikust vanapoisist ning tema juurde saabuvatest tädist ja täditütrest (kui nad on ikka need, kes nad endid väidavad olevat) on kohe algusest peale andekalt rusuv ja vastik ning kannab seda tunnet järk-järgult kuni loogilise finaalini välja. Selle kõrval tundub oma huvitavast ideest hoolimata kvaliteedilt tagasiminekuna Woldemar Mettuse “Igavene noorus” aastast 1932, ning samuti August Gregori “Dr Wellenborgi päevik” aastast 1933, mis torkab silma vaid oma jabur-naljaka ajarännumeetodi poolest.
Nendele järgnevalt on väga mõnus lugeda Juhan Jaigi lugu “Tuuts-Juhani esimest sorti kivi” aastast 1933. Nagu sama autori legendaarses jutukogus “Kaarnakivi”, kasutatakse ka siin osavalt ära imettegeva kivi muistendit, aga see jääb siin vaid kõrvalteemaks. Põhiliselt räägib lugu põnevast linakasvatuse ajalooetapist 19. sajandil, millega teeniti nii hästi, et see võimaldas eestlastel hakata talusid päriseks ostma. Kuid müüa tasus neid linu eelkõige Riia linnas ja lätlastega läbi saamine ei olnud tollal just kõige parem.
Antoloogia kõige suurem üllatus on Karl Hoerschelmanni “Teine karp” aastast 1934. Siin on põnev taas-näha vene kosmisti Nikolai Fjodorovi ideed kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida on kaasaegses Eesti ulmes juba kasutanud Joel Jans ja Meelis Friedenthal. Erinevalt Jansi küberpungilikust töötlusest ja Friedenthali müstilisest lähenemisest on Hoerschelmann kirjutanud stiilipuhta ulmedüstoopia, mis on palju mõjusam kui võiks oodata selle napilt 30-leheküljelisest pikkusest.
On ju tõesti kohutav ressursside raiskamine, kui väljaõppinud ja koolitatud inimene töötab ainult viiskümmend aastat. Tulevikus, kui tehnoloogia tagab elu ja tervise, pannakse kõik tööle viiesajaks aastaks – ja surma korral ootab ees taas ellu äratamine, et tööd jätkata. Mis juhtub siis, kui surm, mis juba mäletamatutest aegadest peale on iga orja viimane pääsetee vabadusse, käest ära võetakse? Vahest otsib mõni pelgupaika hullumeelsuses, kuid kergem on pea langetada ja lihtsalt tööle minna.
Just niisuguste tundmatute juttude avastamine ja taastrükkimine loob kogu projektile väärtust, sest sellistel lugudel ei lasta nõnda igaveseks kaduda. “Teine karp” on antoloogia ehteks ja selgelt parimaks looks selles.
Antoloogia lõpetavad Paul Viidingu “Võita on terve planeet” aastast 1937, mis on täiesti korralikult kirjutatud ja oskusliku, humoorika puändiga. Eraldi väärib kiitust Friedebert Tuglase “Viimne tervitus”, mis onkirjutatud 1941, aga avaldatud alles 1957. Tuglase novelle üle lugedes peab taas tõdema, kui hea kirjanikuga oli tegemist. Siinne lugu on seatud kaugele nimetusse tulevikku peale Neljandat maailmasõda ning see kannab endas täiesti ehmatavalt ehedat sõjaängi. Väärikas viimane peatükk on see raamatule igal juhul.
Kokkuvõttes võib öelda, et see antoloogia oli lõppeva aasta suurim üllatus. Kui pärast ulmeantoloogia “Minu isa luulud” ilmumist arvasin, et Eesti ulmeajalugu on nüüd tänu ka õudusantoloogiale “Õudne Eesti” ja hiljem lisandunud fantaasiaantoloogiale “Põhja konn” juba adekvaatselt kaardistatud, siis “Kuumad allikad” pööras selle arvamuse pea peale. Edaspidi kavatsen ma lihtsalt oodata, milliseid uskumatuid fänniprojekte veel ulmevaldkonnast välja kasvab.
Kuigi paljud lood antoloogias tekitavad vaid ajaloolist huvi, siis juba ainult Karl Hoerschelmanni novelli unustusest tagasitoomine tasub kogu raamatu hankimise vaeva. Kui kogu see projekt tundub ratsionaalse pilguga vaadates paraja hullumeelsusena, siis sellist hullumeelsust tahaks ma ainult rohkem raamatupoodides näha.