Eesti majandus on viimase 30 aasta jooksul teinud hüppe, mida väikeriikides harva nähtud. Oleme liikunud madala lisandväärtusega tootmisest digitaalselt arenenud nutika majanduseni. Ometi näeme, et areng on pidurdunud. Eesti tööjõu tootlikkus püsib alla 80 protsendi Euroopa Liidu keskmisest ning erasektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud ei küündi tasemele, mis võimaldaks meil astuda järgmise arengusammu. Piltlikult öeldes oleme jõudnud platoole – keskmise sissetuleku lõksu –, kust edasi liikumiseks on vaja teistsuguseid lahendusi.

Rahvusvahelised võrdlused näitavad, et majandused, mis suudavad keskmise sissetuleku lõksust väljuda, teevad seda kahel viisil: suurendavad inimeste oskusi ning tuginevad süsteemselt teadus- ja arendustegevusele.

Eestis kipume igapäevastes aruteludes keskenduma pigem küsimusele, kas meil on liiga palju akadeemilist kõrgharidust, kas peaksime pakkuma rohkem rakenduskõrgharidust, ning kui palju üks või teine maksab. Tegelik küsimus pole aga vormis ega hinnas, vaid sisus: milliseid oskusi on Eestis vaja, et liikuda kõrgema lisandväärtusega majanduse suunas.

Hüppe toob vaid teadus- ja arendustegevus

Meie pikaajalised eesmärgid on ambitsioonikad. Eesti tööjõu tootlikkus peaks 2035. aastaks jõudma 110 perotsendini Euroopa Liidu keskmisest – praegu jääme sellele ligi viiendikuga alla. Erasektori teadlaste ja inseneride arv tuhande elaniku kohta on ligi 2,5 inimest, kuid eesmärk on 4,5. Teadus- ja arendustegevuse kulutused erasektoris moodustavad ühe protsendi SKP-st, samas kui Põhjamaades on see üle kahe protsendi.

Need vahed ei ole kosmeetilised. Need on erinevused majandusmudeli tasandil. Kõrgema lisandväärtusega tööstus ei teki pelgalt efektiivsuse, vaid teadmusmahukuse kasvust. See tähendab, et meil peab olema rohkem teadlasi ja insenere, rohkem ettevõtteid, kes töötavad välja uusi materjale, energialahendusi, tarkvarasüsteeme, tootmisrobootikat, biotehnoloogiat.

See ei ole võimalik rakenduskõrghariduse tasemel, kus keskendutakse olemasolevate tehnoloogiate kasutamisele. Tarvis on akadeemilist kõrgharidust, mis loob uusi teadmisi ja tehnoloogiaid. Ning veelgi enam: magistri- ja doktoriõpet, mis viib need teadmised ettevõtlusse.

Magistri- ja doktoriõpe kui nähtamatu mootor

Eestis räägitakse liiga harva, kui oluline on magistri- ja doktoriõppe roll majanduse arengus. Tallinna Tehnikaülikooli äsjaste magistriõppe lõpetajate keskmine palk oli mullu 1,8 Eesti keskmist ning IT ja inseneeria lõpetajate puhul isegi 2-3 keskmist palka.

Mõju pole pelgalt palgatasemes – see peegeldab töökohtade väärtust ettevõtetele. Magistriõppe lõpetajad panustavad rohkem TA-sse, juhivad arendusprojekte, loovad uusi tooteid ning tõstavad ettevõtete innovatsioonivõimekust.

Eesti vajab märkimisväärselt rohkem magistri-, samuti doktorikraadiga asjatundjaid. Praegu on doktorikraadiga inimeste osakaal 25–64-aastaste seas vaid üks protsent. Meie eesmärk on jõuda 1,5 protsendini, kuid Põhjamaade tase on oluliselt kõrgem. Kui tahame sarnast majanduslikku edukust, peame kasvatama doktoriõppe mahtu.

Õnneks on riik asunud looma täiendavaid doktoriõppe kohti. Pole ju doktorikraad akadeemiline luksus – see on majanduslik vajadus.

Aga mitte akadeemilise kõrghariduse arvelt!

Rakenduskõrgharidus on Eesti jaoks väga oluline. Me vajame tugevaid praktikuid, tehnikuid ja spetsialiste, kes käivitavad ja hoiavad töös keerukaid süsteeme. Kuid rakenduskõrghariduse laiendamine akadeemilise kõrghariduse arvelt oleks strateegiline viga.

Tööstused, mida Eesti soovib kasvatada – puhtad tehnoloogiad, robootika, energiasüsteemid, biotehnoloogiad, digilahendused, materjaliteadus – vajavad nii oskustöölisi kui ka kõrge kompetentsiga teadmusloojaid.

Ühest küljest vajame rakenduskõrgharidust, mis kasvatab häid insenertehnikuid. Teisest küljest vajame magistri- ja doktorikraadiga asjatundjaid, kes suudavad luua uusi tehnoloogiaid ja juhtida keerukaid süsteeme.

Mida Eesti peab siis praegu tegema?

· Investeerima magistri- ja doktoriõppesse märgatavalt rohkem. See on kiireim viis kasvatada teadmistepõhist majandust.

· Suurendama erasektori TA võimekust.

· Viima riigi ja ettevõtete koostöö projektidest pikaajaliste partnerlusteni.

· Ehitama ülikoolide ja ettevõtete vahelised ökosüsteemid tugevamaks. Tehnopargid, testlaborid ja ühisarendused on võtmetähtsusega konkurentsivõime kasvuks.

· Tagama, et noortel oleks motivatsioon valida inseneeria, tehnika-, IT-, ja loodusteaduste erialad. Palgaandmed näitavad, et need valikud tasuvad end enim ära nii inimesele kui ka riigile.

· Suurendama Eesti ambitsiooni, mitte vähendama seda. Lihtsam majandus vajab vähem kõrgharidust, keerukam rohkem.

Tänane otsus kestab 30 aastat

Seega: kui soovime, et Eesti majandus liiguks järgmisele tasemele, ei saa me toetuda vaid olemasolevatele tehnoloogiatele. Vajame inimesi, kes loovad uusi neid tehnoloogiaid. See tähendab tugevamat akadeemilist kõrgharidust, rohkemaid magistrante ja doktorante ning ettevõtteid, kes julgevad panustada teadus- ja arendustegevusse.

Eesti edu järgmised 30 aastat sõltuvad sellest, millise otsuse me teeme täna: kas lepime keskmise sissetuleku lõksuga või valime teadmistepõhise tee, mis viib meid Põhjamaade tasemele.