Moedisainer Cärol Otti sõnul on tekstiili- ja materjalitööstuses lähiaastate üheks olulisemaks suunaks see, et tootjale langeb kordades suurem vastutus. „Enam ei piisa ilusast tootest ja veel ilusamast lubadusest. Ettevõtted peavad looma päriselt toimiva süsteemi, kus iga toote taust, materjal ja mõju on kontrollitav ning vastab sellele, mida sildil lubatakse.“
See tähendab, et tootmises ei piisa enam heast jutust. Tarbija peab saama teada, kust materjal tuleb, kuidas seda töödeldakse ja mis saab tootest pärast selle kasutamist. „Digitaalsed tootepassid aitavad seda läbipaistvust kehtestada – sisuliselt tekib toodetele oma ’jälg’, mida ei saa ilustada ega peita,“ lisab Ott. See on oluline samm olukorras, kus ületootmine ja materjalijäägid on aastaid olnud probleem, mida „lükatakse vaiba alla“.
Sarnast muutust kogeb ka materjalitööstus laiemalt. Eesti ettevõtte Woola (mis valmistab jääk-lambavillast pakendimaterjale, pakkudes alternatiivi mullikilele) operatsioonide juht Kelli Roosimäg kinnitab, et huvi kestlike materjalide vastu on kiiresti kasvanud. „Meie kliendibaasi analüüs näitab, et nõudlus kestlike materjalide järele on viimastel aastatel selgelt kasvanud, eriti suurklientide seas.“
Ta rõhutab, et kui varem oli näha, et osad ettevõtted astusid selliseid samme ainult seetõttu, et paberil head muljet jätta, siis enam see nii ei ole. „On positiivne näha, et selliste ettevõtete hulk kasvab – need, kes ei vali materjale ainult aruandluse jaoks, vaid päriselt soovivad keskkonnahoidu panustada.“ Sektoris on tunda, et kestlikkus pole enam lisafunktsioon, vaid valdkonna loomulik standard. Materjali päritolu, tootmisviis ja ringlussevõtu võimalused muutuvad sama oluliseks kui toote kasutusmugavus ja hind.
Tarbija mõju kestlikumale tekstiilitööstusele
Rohepööre tekstiili- ja materjalitööstuses ei toimu ainult ettevõtete pingutusest. Muutuse jõud tuleb suuresti tarbijatelt, kes otsivad läbipaistvama taustaga, kauakestvaid ja parandatavaid tooteid. Kui inimeste eelistused muutuvad, peab tööstus vältimatult järgi tulema.
Tarbija on rohepöörde käivitaja ja kiirendaja.
Cärol Ott rõhutab, et just ostja on see, kes suunda kujundab. „Tarbija on rohepöörde käivitaja ja kiirendaja. Mida teadlikumad on ostjad, seda rohkem peab ka tekstiilitööstus sammu pidama.“
Sellest tulenevalt ei saa ettevõtted enam rajada oma ärimudelit lühikese elueaga ja kiirelt vahetuvatele toodetele. Kui inimesed ostavad vähem, kuid kvaliteetsemaid asju, muutub ka tootmisloogika. „Vähem ülepakkumist, vähem ladudes seisvat kaupa ja vähem jääki, mis läheb lõpuks prügimäele või põletamisse.“
See on oluline sõnum, sest tekstiilisektor on aastaid toiminud mudeli järgi, mis eeldab pidevat uut toodangut ja trendide kiiret vahetumist. Kui aga nõudlus liigub vastupidises suunas, muutuvad tugevamaks need ettevõtted, kes suudavad pakkuda vastupidavaid materjale, parandusteenuseid või isegi rendi- ja taaskasutussüsteeme. Ott märgib, et regulatsioonid üksi ei suuda muutust esile kutsuda: „Isegi maailma parim regulatsioon ei tööta, kui inimene ostab samamoodi nagu eile.“
Kui inimesed ostavad vähem, kuid kvaliteetsemaid asju, muutub ka tootmisloogika.
Tarbijakäitumise muutus mõjutab ka materjalitööstust. Kui ostjad oskavad paremini hinnata materjalide päritolu ja omadusi, suureneb surve ettevõtetele kasutada selliseid lahendusi, mis ei koorma loodust. Woola kogemus näitab, et just tarbijate ja suurklientide kasvavad ootused on hoogustanud keskkonnasõbralike materjalide kasutuselevõttu.
Kõik märgid näitavad, et kui inimesed eelistavad kauakestvaid ja läbipaistva taustaga tooteid, liigub ka tööstus selles suunas. See loob ühtaegu surve ja võimaluse: surve vähendada raiskamist ning võimaluse kujundada tuleviku mudel, kus tooted kestavad kauem ja ressursse kasutatakse mõistlikumalt.
Roheoskused, mida tekstiili- ja materjalitööstuse tulevik nõuab
Kahjuks ei ole aga ilma põhjalike teadmisteta võimalik teha valikuid, mis toetaksid nii keskkonda kui majanduslikku loogikat.
Ott kirjeldab puudujääke, mis mõjutavad nii tarbijaid kui tööstust tervikuna. „Üheks tähtsaks osaks materjalide kestvuse puhul on kiud, millest see valmistatud on. Enamus tarbijaid ei tea aga, mis vahe on polüestril, viskoosil, nailonil, modaalil, villal või lyocellil.“ Lisaks rõhutab ta, et kaugel toodetud kaupade puhul ei tajuta tootmise tegelikke tingimusi: „Kuna enamasti toimub tootmine meist kaugel siis puudub ka kokkupuude sellega, kuidas ja mis tingimustel konkreetne toode meie poodi jõuab ja see teeb jätkusuutliku valiku tegemise keeruliseks.“
Kvaliteetsemad ja loodussõbralikumad materjalid eeldavad aga ka teadlikumat tarbijat, kes oskaks riiete eest korralikult hoolt kanda: „Paljud tooted hävivad liiga kiiresti ka seetõttu, et inimesed ei oska neid õigesti hooldada: õiged pesu- ja kuivatustsüklid, villahooldus, plekieemaldus, parandamine, uuendamine. Nii jääb ühe toote tsükkel riidekapis tihti liiga lühikeseks. Kuid kõik need asjad on õpitavad,“ selgitab Ott.
Täna on Eesti koolides võimalik õppida nii tekstiili- kui ka materjaliteadust, kuhu on uued oskused juba sisse põimitud. Ka TalTechis ja Tartu Ülikoolis on huvi erialade vastu aastast aastasse kasvanud.
Uued materjalid ja ringmajanduse tegelik potentsiaal
Kestlike materjalide kasutuselevõtt ei sõltu aga ainult tarbijate valmisolekust või ettevõtete lubadustest. Sama oluline on, milliseid võimalusi pakuvad uued materjalid ja kuidas need sobituvad olemasolevatesse süsteemidesse. Woola kogemus näitab, et alternatiivmaterjalidel on potentsiaali, kuid nende teekond turuni ei ole sirgjooneline.
Kelli Roosimäg kirjeldab probleemi põhjuseid, millest kogu vajadus innovatsiooni järele algab: „Maailmas toodetakse igal aastal üle 142 miljoni tonni plastpakendeid ning ümber töödeldakse sellest kõigest 9%. 79% plastist satub prügilatesse või loodusesse ja 12% põletatakse.“
Sellises olukorras ei ole jätkusuutlike lahenduste otsimine valikuline, vaid paratamatu. Roosimägi sõnul ei peaks muutus aga jääma ainult ettevõtete kohustuseks: „On oluline, et kestlike lahenduste arendamine ei jääks üksikute ettevõtete õlule, vaid oleks osa laiemast süsteemsest muutusest – tarbijaharidus võiks alata juba alghariduse tasemel ning jätkuda omavalitsuste loodud sorteerimisvõimaluste kaudu.“
Ringmajandusel on tööstuses reaalne potentsiaal, kui materjalid ja süsteemid on algusest peale loodud keskkonnahoidlikeks.
Woola enda tegevus näitab, kuidas ringmajandus saab toimida siis, kui materjal ja süsteem on mõeldud kestma. „Meie enda näide on jääk-lambavilla kasutamine — see on materjal, mis muidu põletataks või visataks ära. Valmistame sellest loodussõbraliku alternatiivi mullikilele.“
Roosimägi toob esile ka ringluse praktilise poole, mis on sageli innovatsiooni nõrgim lüli: „Meie tooteid kasutatakse e-kaubanduses ja ettevõtete siselogistikas ning mõlemal juhul on rakendatud ka tagastussüsteem: villaümbrikke saab uuesti kasutada, neile uue otstarbe leida või komposteerida.“ Just selline lähenemine tõestab, et materjal ja süsteem peavad töötama koos. „Ringmajandusel on tööstuses reaalne potentsiaal, kui materjalid ja süsteemid on algusest peale loodud keskkonnahoidlikeks.“
Samas ei tasu alahinnata takistusi, millega kestlikud ettevõtted kokku puutuvad. „Üks peamisi takistusi on see, et alternatiivmaterjalid on täna oluliselt kulukamad. Arendustöö ja skaleerimine eeldavad suuri investeeringuid, kuid investoreid, kes oleksid valmis panustama füüsiliste toodete innovatsiooni, on vähe – fookus liigub valdavalt AI-lahendustele. Lisaks on ettevõtetel keeruline muuta väljakujunenud tarneahelaid ja tootmisprotsesse, mis on optimeeritud fossiilpõhisele plastile. Ka klientide ja turu ootused liiguvad aeglasemalt kui tehnoloogia ise.“
Kõik see loob keskkonna, kus uued materjalid võivad muuta tööstust märgatavalt, kuid vajavad stabiilset nõudlust, investeeringuid ja valmisolekut vana ümber mõtestada. Woola näitel on näha, et kui materjali päritolu, kasutusloogika ja tagastussüsteem töötavad koos, saab ringmajandus olla toimiv, mitte teoreetiline eesmärk.
Tekstiili- ja materjalitööstuse tulevik põhineb seega kolmel sambal: vastutustundlik tootmine, teadlik tarbimine ja uuenduslikud materjalid, mille elutsükkel on juba ette mõeldud võimalikult pikaks ja väikese mõjuga. Need kolm elementi toetavad üksteist ja loovad aluse sektorile, kus tooted ei sünni ega kao jäljetult, vaid on osa läbimõeldud ja vastutustundlikust ressursiringist.