Me ei vaja süsteemi, mis jagab õpetajaid “kastidesse” ja tekitab nii neile endile, koolijuhile kui ka omavalitsusele ning koolipidajana ka riigile lisabürokraatiat, kirjutab Britt Vahter.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu on jõudnud riigikogus teise lugemiseni. Paraku on selle peamised märksõnad õpetajate jagamine “kastidesse”, bürokraatia suurenemine ja hindamata rahalised mõjud. Seda ajal, mil õpetajate puudus on Eestis suurem kui kunagi varem.
Eestis ei jätku õpetajaid linnades ega maal. Õpetajate puudust on suuresti võimendanud kaasava hariduse laiapõhjaline rakendamine, õpilaste arvu kasv Tallinna ja Tartu piirkonnas, ning eestikeelsele õppele üleminek.
Rõuge vald – nagu paljud teised maapiirkonnad – seisab igal aastal silmitsi sama küsimusega: kust leida õpetajaid? Me oleme tööle võtnud inimesi, kellel pole veel seaduses nõutud kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, kuid kellel on õpetajana töötamiseks vajalikud kompetentsid. See on paljudes koolides ainuke võimalus, et tagada meie lastele jätkusuutlik õppekorraldus.
Samal ajal on isegi suurtes ja nn moodsates koolides, näiteks haridusministrilt aasta kooli tiitli pälvinud Kindluse koolis, ligi pool õpetajatest ilma kvalifikatsioonita. Ometi tehakse seal suurepärast tööd. See näitab, et õpetajate nappus ei ole ainult maakohtade probleem ja on väljakutse valdavalt kõikides Eestimaa koolides. Seda kinnitab ka hiljutine CVkeskuse uuring, mille kohaselt on kõige nõrgem konkurents töökohtadele haridussektoris, kus on palju pensionile minejaid ja uued õpetajad on enamasti kvalifikatsioonita.
Kas ministeerium on õigesti hinnanud, kui palju õpetajakoolituse õppekohti tegelikult vaja on? Ja milliseid paindlikke õpiteid vajame ning muude tingimuste loomist, mis võimaldaks otsustavalt kindlustada Eesti õpetajaskonna jätkusuutlikkust vajalikus tempos? Vaadates praegust olukorda, ilmselt mitte.
Uus süsteem: õpetajad jagatakse “õigetesse kastidesse”
Eelnõu näeb ette, et õpetajad jaotatakse edaspidi erinevatesse kategooriatesse. Mida see lahendab, ei tea. Tundub, et Eesti haridus on kriisis seetõttu, et puudu on kastisüsteem, mitte seepärast, et paljud õpetajad on siirdumas pensionile, paljud tahavad muidu katkestada ning õpetajakoolitus ei ole piisavalt paindlik ja sisukas, et uusi tulijaid toetada.
Need, kellele karjäärimudelis või palgaredelil kohta ei jätku, liiguvad nn alumisele pulgale, mille puhul ei pea maksma enam õpetajate miinimumpalka nagu praegu, vaid võib maksta seda, mistahes riiklikust alampalgast kõrgema summa, millega leiab inimese, kes on nõus klassi ees seisma. Kes sellest küll võidaks? Kas õpilased?
See ei ole väärtuspõhine hariduspoliitika. Personalitöö parimad praktikud liiguvad personaalsemate töötingimuste ja paindlikkuse suunas, haridusministeerium läheb vastupidises suunas.
“Lisaks kasvatab tsentraalsete palgaastmete määramine koolijuhtide ja omavalitsuste bürokraatiat ning tekitab segadust õpetajates.”
Kui koolijuhi finantsautonoomia suurendamine tähendab seda, et enam kui 4000 õpetajale võib tulevikus maksta vähem palka kui täna, siis ei tugevda see kuidagi õpetajaameti mainet ega suurenda järelkasvu. Lisaks kasvatab tsentraalsete palgaastmete määramine koolijuhtide ja omavalitsuste bürokraatiat ning tekitab segadust õpetajates, kes peavad hakkama ennast tõestama korraga nii kutsesüsteemi kui ka uue karjäärimudeli ees.
Rahalisi mõjusid ei ole hinnatud
Ministeerium lubab 2026. aastaks ligikaudu kaks protsenti lisaraha õpetajate tööjõukuludeks. Aga eelnõul puudub täpne rahaline mõjuanalüüs. Omavalitsused on palunud seletuskirja täiendada. Vastust pole.
Eelnõus on kirjas, et alustava õpetaja ametikoha sees peaks olema 25 protsenti õpiaega. Aga kes täidab selle vahe? Kas juurde tuleb palgata uusi õpetajaid või suurendada olemasolevate koormust? Mõlemal juhul on tegu lisakuluga. Eelnõu sellega ei arvesta.
Samuti pole hinnatud, kuidas see mõjutab omavalitsuste koolide rahastamist laiemalt. Kas tulevikus hakkab riik arvestama õpetajate tööjõukulusid selle järgi, kui palju ja millistesse “kastidesse” nad paigutuvad? Hindamata on ka karjäärimudeli dubleeriv, kutsesüsteemi kõrvale tekkiv lisabürokraatia, see tähendab täiendavaid kulusid nii riigile kui ka omavalitsustele ning rohkem paberitööd koolijuhtidele ja õpetajatele.
Seadused peavad lahendama probleeme, mitte looma uusi
Rõuge valla vaatest on selge, et hoiame ja toetame oma õpetajaid. Nii neid, kellel kvalifikatsioon olemas, kui ka neid, kelle töökorraldust tuleb aeg-ajalt ümber korraldada, et nad jõuaksid pere ja töökohustuste kõrvalt ka ise õppida.
Me ei vaja süsteemi, mis jagab õpetajaid “kastidesse” ja tekitab nii neile endile, koolijuhile kui ka omavalitsusele ning koolipidajana ka riigile lisabürokraatiat. Vajame lahendusi, mis aitavad ellu jääda ja hoida väikseid ja ka suuri koole, lahendada niigi napi inimvara küsimusi, luua paindlikke võimalusi uute inimeste värbamiseks ja olemasolevate hoidmiseks ja toetamiseks. Kui tahame päriselt õpetajate järelkasvu ja õpetajaskonna jätkusuutlikkust, tuleb luua tingimused, mis toetavad ja väärtustavad kõiki õpetajaid.