Kirjanik Indrek Koff rääkis saates “Ridade vahel”, kuidas ta kirjandusmaailma sattus ning millist rolli mängis selles Pärnu linn ja raamatukogu. Lisaks andis ta ideid, kuidas lapsi lugema inspireerida.
“Ma olen püüdnud kirjutada lastele niimoodi, et nad ei saaks liiga valmis toodet, vaid et neil oleks võimalik ise raamatu põhjal edasi mõelda,” sõnas ta. “Illustratsioon ja tekst ei räägi täpselt sama asja ja kõik see kokku paneb loodetavasti lapslugeja mõtlema sellele, mida tema ise tunneb nende küsimustega seoses, millega raamat tegeleb,” lisas ta. “Kirjanduse juures on kõige tähtsam ja vabastavam see, et kirjanikul on kirjutades täielik vabadus ja lugeja saab omalt poolt lisada raamatule julgelt poole, kui mitte rohkem,” lausus ta ja tõdes, et see on tema jaoks üks kirjanduse suurimaid väärtusi.
Lasteraamatuid kirjutades peab võtma lapsi kui endasuguseid. “Lapsele ei tohi läheneda nii, et sina kui autor oled mingi ilmatark, kes tuleb lapsele mingeid tarkusi ja õpetusi eluks jagama. Kui laps võtabki raamatust mingid õpetused, peab ta saama need sealt ise välja sõeluda. Lapsed on väga terava pilguga lugejad ja nad näevad pedagoogilisest materjalist läbi,” nentis Koff, öeldes, et läbinähtavalt õpetliku sisuga raamatutega võib lapsed kirjanduse juurest just eemale peletada.
Väiksena meeldis Koffile väga lugeda, kuid ta ei mõelnud siis, et võiks kunagi ise raamatuid kirjutama hakata. Siiani on talle armas raamat röövel Rumcajsist. Lugema õppis ta tänu koomiksitele, mida sel ajal väga saada ei olnud. Ka Olimar Kallase raamatuid võib ta täiskasvanuna mõnuga üle lugeda. Põhikooli lõpus hakkas ta lugema tõsisemaid raamatuid, kuna tahtis olla samal tasemel oma vanemate sõpradega ja vestelda nendega huvitavatest raamatutest. Ta tõi esile Kurt Vonneguti “Tšempionide eine” ja väitis, et Valda Raua tõlge on isegi parem kui originaal.
Koffi kirjanikutee algas gümnaasiumis, kui ta osales luuleõhtul, mis inspireeris teda luuletusi kirjutama. Koos oma kahe klassivennaga pani ta kokku luulekogu, mille üks eksemplar on tal veel alles.
Koff arvab, et võti viia või jätta noori lugemise juurde, on näiteks mõni suurem sõber, kes jagaks nendega seda, mida ta on raamatutest avastanud. Kui laps näeb, et tema vanemad loevad, tuleb see talle naturaalsemana. Kui talle öeldakse, et ta peab raamatuid lugema, aga täiskasvanud ümberringi seda ei tee, näib see talle silmakirjaliku jamana.
“Mõned aastad tagasi sain aru, et selleks, et minu ideed läheksid liikuma, pean ma ise ka liikumises olema,” sõnas Koff. “Eriti siis, kui kirjutan lastele luuleraamatuid, kus luule on rütmistatud ja riimistatud, pean ma kindlasti kõndima,” lisas ta. Nii on ta mööda Tallinna, märkmik tagataskus, läbinud kilomeetreid.
Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud näidendeid ja tõlkinud prantsuse- ja portugalikeelset kirjandust eesti keelde, seal hulgas Michel Houellebecqi, Paulo Coelho ja Eric-Emmanuel Schmitti teoseid. Ilukirjanduse tõlkimise puhul on tema arvates loomeprotsess vägagi suur. “Tuleb saada pihta sellele, kuidas originaali autor on tahtnud oma tekstiga lugejale naha vahele pugeda ja seejärel otsustada, mis on sinu keeles see viis, kuidas oma lugejale samamoodi ligi pääseda,” lausus ta.
Koff saab lugemisest kõike – vabaduse tunde, oma kujutlusvõime tööle panna, muust elust põgeneda ja inimestega kaasa mõelda. “Lemmikkirjanik on põhimõtteliselt mõttekaaslane”, lisas ta.
Kui Pärnu lasteraamatukogu oli väikeses puitmajas, oli see Koffi jaoks nagu teine kodu. Raamatukogutädid olid tema jaoks nagu sõbrad või pere. Raamatukogudega on tal väga soojad suhted, sest ta tunneb, et nad võitlevad sama asja eest, mis kirjanikudki. Koffi kutsutakse tihti raamatukogudesse lastele esinema.
Pärnu Keskraamatukogu direktor Krista Visas arvas, et raamatukoguhoidjaid usaldatakse nende empaatiavõime pärast. Nad on tihti usaldusisikud või tugiisikud, kes aitavad inimeste probleeme lahendada. “Ega raamatud riiulilt ise teistesse kohtadesse ei lähe,” naljatas ta ning väitis, et raamatukogutöötajad peavad palju liikuma. Kahjuks ei saa enam üheski Eesti koolis raamatukoguhoidjaks õppida, aga huvi töö vastu veel on. Tihti kandideerivad tööle filoloogid, sotsiaaltöötajad ja pedagoogid.
Pärnu raamatukogus saab lisaks raamatutele mängida ja laenutada ka erinevaid pille. Visas usub, et need ei vii tähelepanu raamatutelt ära, vaid täiendavad raamatukogu ja toovad sinna rohkem inimesi. Seega võivad pillid viia inimesed just raamatuteni.