Kui suvel tervisekassa luksuskinnisvara teema meedias üles kerkis, teatas RKASe juht Tarmo Leppoja Delfis, et nende käest oleks tervisekassa saanud hulga soodsamat pinda. «Me ise oleme ikka kindlad, et oleme konkurentsivõimelised,» sõnas Leppoja, märkides, et nad jälgivad kinnisvaraturul toimuvat täpselt ja vaatavad, mis hindadega konkurendid tegutsevad.
Riigile kuuluvast kinnisvarast on ca 1100 objekti RKASe käes. Umbes poolt neist omavad riigiasutused ise. Umbes 10-12 protsenti Eesti avaliku sektori kinnisvarast on sellist laadi, kus üüritakse pinda erasektori käest – nii nagu tervisekassal läks. Kui tervisekassa tegi oma lepingu ise, siis osadel juhtudel on RKAS vahelüli, kes pinna ametile edasi vahendab. Aga jällegi – mitte kõikidele: «Kaitseministeeriumi asutused, tervisekassa ja töötukassa, haiglad jäävad sellest arvestusest välja,» loetles Leppoja.
Leppoja ütles intervjuus, et neil on portfellis hooned, mis on B-kategoorias ja allapoole. Üks Tallinnas tegelev kinnisvaraekspert ütles, et B-klassi Tallinna kesklinna büroohoonete eest küsitakse praegu koos kõrvalkuludega 15 €/m2 + km,” ütles üks. «Tallinnas on büroopindade ülepakkumine ja B klassi büroopindu saab üürida hinnavahemikus 10-15 eur/m2,» ütles teine võrdluseks.
Miks kuidagi pidurit tõmmata ei saa?
Üks asi, mis rahvale hinge ei mahu, on see, et kui räägitakse, et nüüd on prioriteet kaitsevaldkond, siis valitsus kütab kümneid miljoneid ebavajalikku loodusmajja. Milleks, kui samal ajal kaitsevaldkond põleb?
Leppoja selgitas, et asi käib riigis nõnda, et kõigepealt teevad ministeeriumid oma soovinimekirja, mis objekte ehitada või remontida tahaks.