Mõneti on Läänemetsa mälu taastunud, sest viimati on ta maksmist tunnistanud, kuid samas väitnud, et summa oli palju väiksem kui 4000 eurot, millest Heinsar kõneleb. Sotside esimees ja ta poolehoidjad üritavad juhtunut pisendada ka sel moel, et toovad näiteks, kuidas tavalised Eesti inimesed ikka ühe või teise teenuse eest sularahas maksavad, näiteks kartulimaad muldavale traktoristile. Lisaks olevat tegemist valimisvõitlusega, katsega Läänemetsa mustata.
Häda on aga selles, et Lauri Läänemets ei ole tavaline Eesti inimene. Tegemist on erakonna esimehega, kes on võidelnud töötajate palkade tõstmise ja deklareeritud tulude eest, mille maksustamisega saaks ka riigisektori töötajate palku tõsta. Ent seda oleks väga raske teha, kui kõik maksaksid teenuste eest sularahas, kuna siis ei laekuks riigile ka makse.
Teiseks, 4000 eurot ei ole 40 eurot, mida külas võidakse traktoristile maksta. See on märkimisväärselt rohkem, kui tavaline Eesti inimene iga kuu teenib, kõnelemata sellest, et tavalisel Eesti inimesel oleks kodus madratsi all sellises koguses sularaha. Või isegi kui tal on, siis ei kujuta ta tõenäoliselt ette, mis on need imetabased tekstid, mille toimetamise eest niisugune summa makstakse.
Praegu pole lõpuni selge, mis summadest ümbrikus või kommikarbis jutt käib, kuid Läänemetsa selgitused tunduvad enam kui hämavad.
Need tekstid olid – kolmanda olulise tähelepanekuna – poliitilised tekstid valimiste kontekstis. Võib oletada, et nendes tekstides rõhutas Läänemets vajadust investeerida haridusse, tervishoidu, sotsiaalteenustesse ja elukeskkonna parandamisse, nagu sotsid toonases valimiskampaanias rääkisid. SDE sõnastas 2021. aasta kampaanias eesmärgina väärika äraelamise kõigile, sõltumata rahalisest seisundist. Seda kõike pole aga paraku võimalik lubada, kui me maksame ümbrikupalka ja maksulaekumised jäävad tulemata.