“Kui vaatame tagasi viimasele kümnendile, siis kahjuks see hoog, millega me 1990-ndatel alustasime, on üsna objektiivsetel põhjustel raugenud,” sõnas Aaviksoo, kes on olnud Tartu Ülikooli rektor, Tallinna Tehnikaülikooli rektor ja kaks korda haridusminister.
“Tegelikult tuleks uhkust tunda selle üle, kuhu me kümnend tagasi jõudsime. Aga on päris selge, et nii edasi ei saa. President Ilves sõnastas kunagi, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. See oli enam kui 10 aastat tagasi ja me ei ole kahjuks siiamaani aru saanud, mida see tähendab – sealhulgas ka hariduses. Me peame mõtlema teistmoodi ja hakkama küsima, kas suudame teha kõike seda, mida suures kasvufaasis endale ette kujutasime,” rääkis Aaviksoo.
“Me peame otsustama mitte ainult seda, mida me tahame teha, vaid ka seda, mida me ei tee ja mille jätame selja taha, sest me ei jõua enam kõike. Saan aru, et see ei ole lihtne – need on valikud ja valikute tegemine on raske. Eks me praegu hädasunnil tasapisi õpime, aga mulle tundub, et tegelikult tammume paigal ja tegeleme pisiasjadega, kahjuks ka hariduses,” lisas ta.
Rääkides akadeemilisest vabadusest, ütles Aaviksoo, et see on olnud traditsiooniliselt Eestis koos isikuvabaduste ja ajakirjandusvabadusega väga kõrgelt hinnatud.
“Ülikoolide akadeemilise vabaduse puhul oleme jõudnud nii kaugele, et me justkui ei tohiks enam küsida, milleks seda vabadust kasutatakse. Kus on vastutus ja kuidas tasakaalustatakse akadeemilisi huve ühiskonna laiemate huvidega? Isegi selle küsimuse küsimine on justkui liiast ja ma arvan, et see on probleem,” sõnas Aaviksoo.
Akadeemiku sõnul näeb ta, kuidas pinged kasvavad ja kuidas paljudel juhtudel kaaluvad akadeemiline vabadus või ülikoolide huvid üles laiemad ühiskondlikud ootused. “Kes seda ütlema peaks? Seda peaksid ütlema kõik: tööandjad, lapsevanemad, üliõpilased. Aga kohustus see sõnadesse panna ning haridus- ja kõrghariduspoliitikaks vormida lasub ikkagi valitsusel ja haridusministril,” rõhutas Aaviksoo.
Aaviksoo sõnul ei ole akadeemilise vabaduse mõiste päris nii sisustatud, et see oleks täielik õigus teha, mis pähe tuleb.
“19. sajandi keskel sõnastatud akadeemiline vabadus on eelkõige õppimis- ja õpetamisvabadus sellisel moel, et see oleks vaba välisest ideoloogilisest, poliitilisest või majanduslikust survest. Sellisena on teda vaja hoida ja kaitsta. Aga see ei tähenda, et kõrghariduspoliitikat ei tohiks teha. See ei tähenda, et ei tohiks seada struktuurseid eesmärke ja jagada ülikoolide vahel vastutust – seda teevad kõik riigid. Arvan, et ka Eestis tuleks seda pärast vastavat arutelu palju julgemini realiseerida,” lausus Aaviksoo.
Endine haridusminister märkis, et ta ei taha olla ühegi valdkonna vastu ebaõiglane, aga debatt selle üle, kas ühel või kõikidel ülikoolidel on õigus anda õigusharidust, ei ole õige küsimus. “Õige küsimus on, kas meil on vähemasti üks õigusteaduskond, mis on tõepoolest sellisel tasemel, nagu Eesti vajab? Kui me läheneme sellele ühiskonna laiemate ootuste kaudu ja püüame nii mõtestada akadeemilist vabadust, oleme tõele palju lähemal. Praegu võitleme liialt kildkondlike õiguste eest ülikoolide sees ja vahel, selmet vaadata, mida me tegelikult vajame ja kus on kitsaskohad,” rääkis Aaviksoo.
Olemasolevate ülikoolide tükeldamist Aaviksoo ei poolda.
“Ülikoolid on väga tugeva organisatsioonikultuuriga. Kui asume ülikoole ümber jagama ja tükeldama, võib sellest olla rohkem kahju kui kasu. Muutuvad ka jõuvahekorrad: kui paneksime kõik Tallinna ülikoolid kokku, muutuks inseneriharidus, mille eest tehnikaülikool peaks seisma palju jõulisemalt, veelgi väiksemaks osaks. Siis on meie insenerihariduse tulevik veelgi suurema küsimärgi all. Haridusministeerium peaks suutma sõnastada sihid kvaliteetsemalt, selgemalt ja pikema aja peale ning – mis kõige olulisem – nõudma nende täitmist, rakendades ka vastavaid finantshoobasid. Me ei julge seda teha sel määral, nagu tehakse mujal,” kõneles ta.
Aaviksoo sõnul tuleks Eestis haridusprotsesside kavandamisse ja hariduspoliitikasse kaasata palju jõulisemalt tööandjaid. Samuti tuleks tema sõnul probleeme selgemalt sõnastada ja välja tuua selged prioriteedid.
Aaviksoo nõustus saatejuht Indrek Kiisleri öelduga, et rakenduskõrgkoolidel on Eestis halb maine ja seal õppimist peetakse halvaks tooniks.
“Oleme haridususu sõnastanud liiga kitsalt: alusharidus, põhiharidus, gümnaasium, bakalaureus, magister, doktor on justkui üha paremaks minev hariduspuu ja kõik, mis tippu ei jõua, on nagu raielaastud. Siin on kontseptuaalne viga. Inimesed ja nende võimekused on erinevad. Me peaksime palju rohkem leidma ja võimestama inimesi, kelle oskused ei seisne akadeemilises tippkompetentsis või kõrges IQ-s, vaid kes on orienteeritud käelisele tegevusele,” sõnas ta.
“Teine osa on see, et rõhuasetus on liiga palju formaalsetel paberitel. See peegeldub ka selles, et meie elukestev õpe ja ümberõpe ei toimi nii efektiivselt kui peaks. Diplomid on väga tähtsal kohal, aga samal ajal kaovad kompetentsid elukaare jooksul palju kiiremini kui arenenud riikides. Haridususk ei peaks tähendama ainult akadeemilist ekstsellentsust, vaid laiemaid praktilisi oskusi. Osa inimesi ei ole võimelised või motiveeritud teooriat õppima, aga nad on võimelised ehitama tudengivormeleid või saavutama programmeerimises tulemusi, mida nad ei saavutaks, kui neid sunnitakse 30. eluaastani teooriat õppima. Nad tahavad 18-aastaselt luua Bolti. Meil on näiteid, kus haridust peaks käsitlema avaramalt, laiemas eneseteostuslikus, mitte ainult formaalses mõttes,” rääkis Aaviksoo.
Aaviksoo sõnul vajaks kõrgharidus muutusi ja vastavate ettepanekutega võiksid välja tulla ülikoolid ja kõrgkoolid ise.
“Me suudame avalikkuses sõnastada vajaduse struktuurseteks muutusteks ja heas mõttes nügida lahendusi leidma. Kõrgharidussektor ise peaks jõudma arusaamisele, et ilma muutusteta edasi liikuda ei saa. /…/ Vastutuse väljakandmine ei saa olla ainult oma õiguste rõhutamine. See peab olema avatud dialoogis. Kahjuks on akadeemilise kogukonna reaktsioonid olnud protektsionistlikud ja tsunftikorra kaitsele suunatud,” ütles Aaviksoo.
Aaviksoo sõnul on samas sõnavabadus akadeemilises kogukonnas säilinud ja selliseid “mahakarjumisi” või õppejõudude tühistamist ilmavaate pärast, nagu Ameerikas, Eestis aset leidnud ei ole.