«Oot, misasja?» uurisin Mariannilt hiljem. «Kas sinu ema on Ilona Ots? Siis sinu isa on … Georg Ots.»
«Jah,» lausus Mariann lihtsalt, «aga ma pole seda kunagi afišeerinud. See, kes oli minu isa või olid minu vanemad, ei tee minust paremat inimest.»
Kui me paneme silmad kinni ja ütleme mõttes «Georg Ots», siis hakkab meil kõigil kõrvus kõlama muusika: kellel «Romanss», kellel Rigoletto aaria, kellel midagi kolmandat. Georg Otsast on kirjutatud raamatuid, tehtud filme, tema nime kannab tänav ja spaa. Georg Ots kuuluks nagu meile kõigile. Ja mingi osa kuulubki. On öeldud, et kui iga inimene, kes Georgi armastas, oleks talle kinkinud ühe päeva oma elust, oleks ta elanud igavesti. Kuid me keegi ei oska ette kujutada, mis tunne on jagada oma isa rohkem kui «kuuendiku kogu planeedi» armastusega. Kui suvitajad Moskvast piiluvad üle suvilaaia ja sosistavad hardunult: «Bože, eto že Georg Karlovitš litšno!»
Tänu sellele, et Georg Otsa tütar Mariann tundis, et nüüd, 50 aastat pärast isa surma, on aeg praotada pisut mälestuste laegast, saame meiegi kiigata «üle aia».
Ja suur laulja Georg Ots, kelle lauldud fantastilised aariad ooperitest ja operettidest saadavad meid tänapäevani, avaneb selles raamatus hoopis teises rollis: mängulise, humoorika ja piiritult oma perekonda armastava isana.
Mariann Randmaa, «Minu isa Georg Ots». Foto: Raamat
Kas kujutate ette, et kuulus rahvakunstnik pidas naisevenna Taisto Noorega «Nahksuka juttudest» inspireeritud kirjavahetust, kus tema oli Vettind Palk (ja Taisto Noor Kullisilm) või et mees, kes laulis meile südamesse «Saaremaa valsi», jättis päkapiku nimel ähvarduskirja vannitoakappi?