Endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm arvab Isamaa ümber lahvatanud skandaali valguses, et prokuratuur tuleks laiali saata. Ta ütles ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos, et maksumaksja raha eest ei ole vaja pidada asutust, mille tegevusest inimesed aru ei saa ning mis külvab ühiskonnas hirmu ja ebakindlust. Kuidas teile kõlab see mõte? Kui palju on selles provokatiivsust, võime nimetada seda ka mängu iluks, või sisulist võimalust edasi liikuda meie õigussüsteemiga?
Kui ma olin peaprokurör, siis oli Margus Kurm kindlasti üks mu lähimaid kolleege, sisuliselt peaprokuröri asetäitja ja tegeles omal ajal ka ühtede keerukamate kriminaalasjadega. Tema sissevaade ja hinnangud prokuratuurile ja õigusmaastikule laiemalt on alati minu jaoks olulised.
Kindlasti antud juhul see pealkiri või kokkuvõte võib olla veidi provokatiivne, aga kui me vaatame selle artikli sisu, siis seal on kindlasti asju, mida on mõistlik arutada ja kindlasti ka probleeme, mida ka mina olen Eesti õigusmaastikul viimasel ajal tähele pannud.
Üks momente, millele Kurm tähelepanu juhib, on see, et prokuratuur kohtleb ebavõrdselt, räägime siis näiteks erakondadest või maailmavaatelistest vabaühendustest, ehk mõõdetakse justkui erineva puuga. Mis veel hullem, kõik märgid viitavad, et otsustamise või hindamise õigus on liikunud subjektiivselt peaprokuröri kätte ehk ta annab olukorras, kus meie õigusnormid on väga avara tõlgendamisruumiga, isikliku sisulise hinnangu. Kuidas see mõttekäik teile tundub?
Jah, selles mõttekäigus on iva. Probleem ei ole ainult prokuratuuris või konkreetses prokuröris. See probleem algab ka sellest, et meil on teatud hulk karistusseadustikus olevaid paragrahve, mille sisu ongi suhteliselt hägus. Kindlasti see, et seadused ei ole päris lõpuni selged, ei ole otseselt prokuratuuri viga. See on kindlasti ka teatud kriitikanool seadusandja suunas.
Aga probleem siin taga on ikkagi see, et seadused päris lõpuni selgeks ei saa, mitte kunagi. See isegi ei ole õiguse või juristidega seotud. Probleem on lihtsalt selles, et seadusi pannakse kirja sõnadega, keele abil, ja keel ise on ajas arenev. See on tegelikult kokkulepe, mida mingi sõna või mõiste tähendab.
Kui natuke prokuratuuri suunas kriitikat teha, siis meil on viimasel ajal väga palju paragrahve karistusseadustikku toodud, kus on ära kadunud selline üldine arusaam, mis on moraalne, ebamoraalne või paha. Näiteks kõik me teame, et tapmine, vargused, vägistamised on kuriteod, ilma et me tegelikult peaksime seadusi lugema. Üldiselt me ka õpetame ülikoolis juriste, et hea eetilise kompassiga inimene saab oma elu ära niimoodi, et ta kunagi seadust ei loe, sest karistusseadustik peaks kaitsma moraali- ja eetikanorme rohkem.
Aga uues karistusõiguses meil on hulk norme, kus tegelikult ei ole täpselt isegi aru saada, kas seal on siis midagi eetiliselt valesti või mitte. Lõpuks see taandubki nagu tähe tõlgendamiseks, seaduse tõlgendamiseks.
Võtame needsamad mõjuvõimuga kauplemised. Võib-olla kõige probleemsem paragrahv Eestis ongi täna see toimingupiirangu rikkumine. Me vaidleme kohtus tegelikult nende sõnade üle. Keegi tegelikult ei saa täpselt aru, mis on see paha, mille eest me tahame inimest karistada. Erakonna n-ö varjatud rahastamise teema on sama lugu. Paragrahv karistusseadustikus on väga lühike, aga sisuliselt ta viitab erakonnaseadusele, mis pakub väga palju pikki tõlgendusi.
Minu kriitika prokuratuurile on see, et minnes just nende ebaselgete paragrahvide puhul väga laiendavat tõlgendamise teed me jõuame sinna, kus tegelikult me võime karistada inimest asjades, mis tegelikult ei ole eetiliselt hukkamõistetavad ja inimesed ei saa aru, miks neid karistatakse. Eriti puudutab see tegevusi, kus inimesed tegelikult ei ole arvanud, et nad midagi valesti teevad: kõik on tehtud avalikult, kellegi eest midagi varjatud ei ole ja nüüd neli-viis aastat hiljem läbi erinevate kohtute arvamuste selgub siis, kas oli keelatud või mitte. Selline ei tohiks karistusõigus olla. Aga kahjuks prokuratuur on natuke kaasa aidanud, et selline karistusõigus on tekkinud Eestis.
Kui me räägime avarast õigusnormi tõlgendamise ruumist, n-ö hallist alast, kas ma saan siis õigesti aru, et seda nii-öelda must-valget jääb ajas järjest vähemaks ja halli ala tekib juurde? Et üks põhjus on seotud sellega, et keele tähendus muutub, me vaidleme järjest rohkem sõnade üle, aga seadused ei tule justkui kaasa? Kuidas see nii on läinud?
Kindlasti üks põhjus on see, et mitte seadusandja ei ole kaasa tulnud, vaid seadusandja on karistusõigust laiendanud kohtadega, kus inimeste üldine moraalitunnetus enam ei ütle, et selline asi on kindlasti keelatud. Ilma seadust tundmata tegelikult ei ole võimalik enam aru saada, mis on lubatud ja mis on keelatud. Needsamad traditsioonilised kuriteod, mille ma algul tõin välja – tapmised, vägistamised, vargused –, seal ei ole selliseid vaidlusi. Tegelikult kõik saavad ka aru, kus eetiliselt lubatu-keelatu piir läheb, õiguslik hinnang tuleb hiljem ja see tegelikult ühtib varasema keelatu-lubatu arusaamisega.
Aga just need uuema aja paragrahvid, ja siin ei ole ainult Eesti seadusandja süüdi, vaid ka Euroopa Liidust tuleb tohutul hulgal tehnilist normistiku alla, sealt on ära kadunud eetiline õige-vale vahetegu ja lõpuks ongi see selline juristide pärusmaa, kus tõlgendatakse sõnu ja iga kohtuaste veel tõlgendab erinevalt ka. Seetõttu vaieldakse kõik asjad lõpuni välja ja see vaene inimene, kes on kohtu alla antud, vaatab seda mängu kõrvalt, ilma et tal oleks võimalik väga palju seda isegi mõjutada.
Kui kerge on ühe või teise maailmavaate eelistamine prokuratuuri mängumaale tekkima? Kas seda on ka ajas juurde tulnud?
Maailmavaatelist probleemi ma nii palju ei näe. Minu jaoks on probleem pigem sõltumatus versus vastutus prokuröride puhul. Väga palju räägitakse sellest, et prokuratuur peab olema sõltumatu, prokurörid peavad olema sõltumatud, milles on väga selge iva sees. Keegi ei tohiks väljaspoolt, olgu see mõni minister või poliitik, tulla ütlema, et selle asjaga tegelete, selle asjaga ära tegele.
Kas nad tulevad siis ütlema?
Ei. Kindlasti Eestis sellist probleemi ei ole, et keegi väljastpoolt mõjutaks. Prokuratuur on selliste asjade suhtes suhteliselt immuunne. Probleem, mis selle sõltumatusega kaasneb, on see, et siis taandubki lõpuks otsus väga iga prokuröri enda arusaamisele moraalist, mis toobki kaasa, et erinevad prokurörid näevad asju ka erinevalt. Aga see toobki kaasa ebavõrdset kohtlemist. Absoluutne sõltumatus prokuratuuris on tegelikult ohtlik. Prokuratuuris sees peavad olema hoovad, kuidas vähemalt seisukohtasid hoida prokuratuuris ühtlasena.
Tegelikult seadused võimaldavad seda. Peaprokuröril on päris suur võimalus tekitada ühtset lähenemist õigusele prokuratuuris. Tal on õigus prokurör välja vahetada konkreetses kaasuses, anda neid teistele. Suur vahe kohtu ja prokuratuuri vahel on see, et kohus peab arutama kõiki asju, mis talle tuuakse. Kohus ei saa minna piltlikult öeldes linna peale otsustama, mida ta hakkab menetlema, mida mitte. Tema ootab, mis talle tuuakse laua peale, ja hakkab seda arutama. Aga prokuratuur otsustab ise, mida alustada ja mida mitte. Siin on see võrdse kohtlemise vajadus, mis tähendab, et natuke prokuröri sõltumatus peab olema kontrollitud.
Te kirjeldasite võimalusi prokuratuuri vaates. Kuidas praegune peaprokurör toimetanud on? Missugune tema käekiri selles küsimuses on?
Eks igal peaprokuröril on omamoodi käekiri. Mõni annab rohkem sõltumatust prokuröridele, mõni üritab seda rohkem kontrollida. Praegune peaprokurör Astrid Asi on olnud ametis pool aastat umbes, mistõttu on raske veel hinnata tema käekirja. Ma mäletan oma ajast, et kui uus peaprokurör tuleb, siis ta saab eelmiselt kaasa teatud pärandi: väga palju kriminaalasju on alustatud juba varem ja menetlus on juba kuskile faasi jõudnud, nii et väga raske on sekkuda ja öelda, et siin on nii- või naapidi.
Ma kindlasti loodan, et peaprokurör võtab seda arusaama tõsiselt. Nende hägusate normidega on veel see, et kui prokuratuur armastab rõhutada, et meie järgime seadust, seadus kohustab neid asju menetlema, me ei saa vaadata väga palju, mis teised arvavad või kuidas see poliitikat mõjutab, siis päris nii see tegelikult ei ole. Kriminaalmenetlus ei toimu isolatsioonis, ta mõjutab tegelikult ühiskonnaelu ja ka vastupidi, et kui ühiskonnaelu areneb, siis mõjutab see ka prokuratuuri käitumist.
Kindlasti peaprokurörile on see ootus, et ta peaks tajuma ka seda, kuhu õigussüsteem liigub ja kas ta liigub õiges suunas. Võib-olla elupõlised prokurörid, kes kogu aeg töötavad süsteemi sees, näevadki seda maailma liiga kitsalt. Aga see, kuhu õigussüsteem laiemalt suundub ja kas on teatud korratiive vaja, kasvõi selles osas, et äkki nende hägusate paragrahvide tõlgendamine liiga rangelt või liiga laialt toob kaasa ühiskonnas pigem arusaamatust või isegi provokatiivseid üleskutseid prokuratuur laiali saata, see kindlasti on oluline mõttekoht. Kas prokuratuur või peaprokurör saab seda avalikult välja öelda, aga sisemiselt nad peavad mõtlema, kas see suund, mis on aastaid kestnud, vajaks natuke korrigeerimist ja kas prokuratuur ise saaks seda korrigeerida, mitte jääma ootama, et seadusandja jälle kuidagi reageerib. Sest seadusandja reageerimised on tavaliselt ikkagi natuke päevapoliitilised ja ei pruugi täita seda eesmärki, mis võib-olla algselt on pandud sinna.
Kas kinnine karjäärisüsteem Eesti prokuratuuris on ka probleem?
Ega kunagi ei ole päris ideaalseid lahendusi. On ka Euroopa riike, kus selleks, et prokuratuuris karjääriredelil tõusta, tuleb vahepeal süsteemist välja minna, kas kohtusse või mõnda teise ametisse. Ma võin enda pealt öelda täiesti ausalt, et ametite vahetamine on kindlasti minu maailmapilti laiendanud. Ei ole nii, et täna olen advokaat ja näengi maailma ainult läbi advokaadi perspektiivi. Ei, mul on ka prokuröri teadmine olemas. Aga prokurörina ma ei teadnud näiteks seda, et kriminaalmenetlusega võib ka inimestele väga palju liiga teha ja inimesed on kriminaalmenetluse ees üsna kaitsetud.
Eestis umbes 80 protsenti kriminaalasjadest laheneb ära erinevate kokkuleppemenetlustega ja me võime öelda, et väga hea, järelikult prokurör on teinud väga head tööd. Tegelikult probleem on selles, et Eesti kriminaalmenetlus võidelda kohtus lõpuni on ju väga kallis ja keskmise palgaga inimene ei saa endale Eestis kriminaalmenetlust lubada. Seetõttu need kokkulepped on väga palju valiku koht, kus inimesed valivad nii-öelda lõputu õuduse asemel õudse lõpu. See on prokuratuurile otseselt etteheide ja see on probleem. Vaielda lõpuni sellises üldmenetluses on väga kallis inimestele ja siin ka prokuratuur ei anna kunagi järele. Kui esimeses kohtuastmes tuleb õigeksmõistmine, siis prokuratuur kunagi ei lepi sellega, ta alati vaidlustab selle kuni riigikohtuni välja. Samas, kui me vaatame põhiseadust, siis tegelikult edasikaebeõigus on antud ainult inimestele, kes kaitsevad ennast riigi vastu.
Riigile ei ole tegelikult põhiseaduses jäetud edasikaebeõigust. On riike, kus näiteks prokuratuur ei saa esimese astme kohtuotsuseid nii kergesti edasi kaevata, saab ainult väga selgete suurte protseduuriliste vigadega. Aga Eestis on see nii võistlevalt üles ehitud, et alati võideldakse lõpuni, mis tähendab ka seda, et esimese astme kohtunikud, kes tegelikult peavad kõige rohkem tööd tegema ja kõige rohkem kriminaalmenetlusi lahendama, teavad, et nad võivad teha ükskõik kui head tööd, aga keegi ikka vaidlustab kindlasti nende otsuse. Natuke jookseb tühja see süsteem, mis väga palju kulutab nii riigi raha kui ka tegelikult kohtualuste raha.