Suurkiskjatest räägitakse enamasti seoses kari- ja koduloomade murdmisega, mis toob sageli kaasa konflikte. Seetõttu peetakse suurkiskjatega seonduvat sageli üsna kitsast seltskonda puudutavaks. Ometigi peaks kiskjaid nägema kogu laiema elanikkonna huvina, sest kiskjad täidavad looduses olulist võtmerolli, hoides saakloomade arvukuse kontrolli all ning mõjutades seeläbi kogu ökosüsteemide, sealhulgas taimestiku ja kogu maastiku tervislikku seisundit.
Mõistmaks, miks kiskjate olemasolu on ökosüsteemide tasakaalu seisukohalt vältimatu, tuleb aru saada kiskja-saaklooma dünaamika toimimisest.
Inimene kui superkiskja: mõju looduse dünaamikale
Kiskja-saaklooma dünaamikat kirjeldab väga hästi umbes sada aastat tagasi loodud Lotka-Volterra mudel, mille põhjal on võimalik kiskja ja saaklooma püsiv kooseksisteerimine. Selline püsiv kooseksisteerimine ehk tasakaal on põhjus, miks looduses näiteks näriliste, röövlindude ega väikeste kärplaste arvukus lõputult ei kasva, kuigi inimene nende arvukust (oluliselt) ei reguleeri.
Loodusseaduste universaalsuse tõttu kehtib sama põhimõte kõigile liikidele, ilma et metsad loomadest lõhki läheks. Seega, kui räägitakse, et inimene peab loodust reguleerima, siis ei pea ta seda loomulikult tegema mitte looduse, vaid inimese enese tarvis, püüdes sageli inimese tehtud vigu parandada.
Tänapäeval on tüüpiline, et inimene tegutseb omamoodi superkiskjana, küttides ühtaegu nii kiskjaid kui ka saakloomi. Selle tulemusena väheneb kiskjate arvukus, samal ajal kui saakloomade hulk suureneb, sest nende kogukoormus kiskluse all väheneb.
Seda lähenemist kasutatakse sageli populatsioonide ohjamise ja majandamise juures, kuna jahimeeste soove rahuldab selline tulemus hästi. Küll aga võib selline lähenemine luua uusi probleeme põllu- või metsameestele suurenevate ulukikahjude näol, mistap võib neil tekkida küttidega pea sõltuvuslik suhe.
Ent loomulikult on võimalikke variante veel. Küttides vaid kiskjaid, kasvab saaklooma arvukus ja kiskja arvukus püsib stabiilsena. Ainult saakloomi küttides väheneb aga nii kiskja kui ka saaklooma arvukus. Kui inimene ei küti kedagi, suureneb nii kiskjate kui ka saakloomade hulk loodusliku kandevõimeni, mis määrab kiskja-saaklooma dünaamika ulatuse. Vaid kiskjate küttimine tegelikkuses ilmselt kõne alla ei tule, kuna eeskätt tahab inimene jahtida sõralisi. Arvatavasti pole inimkond ka suuteline küttimisest loobuma.
Ainult saagi küttimise stsenaariumi illustreerib ilmselt kõige paremini meie oludes ilvese ja metskitse populatsiooni omavaheline suhe.
Ilves on suurkiskja, kes eelistab võimalusel toituda metskitsest. Raskete talvede ning tugeva küttimissurve tõttu vähenes metskitsede arvukus aastatel 2009–2010 drastiliselt ning osaliselt sellest tulenevalt ka ilveste arvukus. Jahipiirangute toel kehvast seisust taastunud metskitsepopulatsiooni hakati aga üsna agaralt taas küttima ning jõuti isegi mitmete aastate suurimate küttimismahtudeni. Näiteks kütiti 2019. aastal üle 31 000 metskitse ja aasta hiljem pea 26 000 isendit.
Kuigi jahimehed viitavad süüdlasena suurkiskjatele, on kitsepopulatsioon jõudnud taas madala arvukuseni just kõrgete küttimismahtude tulemusena, sest just neist on näha selget “superkiskja” mõju suurenemist. Selle tulemusena näitab vahepeal taastuma hakanud ilvesepopulatsioon samuti arvukuse pidurdumise märke kuigi ametlike loendusandmete põhjal pole ilvesed oma varasemat hulka veel isegi saavutanud.
Loomulikult ei ole ilves-metskits dünaamika täies ulatuses mudelile sobivalt lihtne süsteem, kuna metskitse arvukuse vähenedes ei jää ilvesed lausnälga, vaid hakkavad kasutama muidki saakliike, mis on piisav ellujäämiseks, kuid ebapiisav tavapärasel tasemel liigi viljakuse hoidmiseks.
Ilves. Autor/allikas: Angela / Pixabay
Hunte küttides soodustame seakatku levikut
Ilmselgelt läheb olukord märkimisväärselt keerulisemaks, kui kiskjal on mitmeid põhisaakloomi. Selline näiteks on hunt.
Tartu Ülikoolis käimasoleva toitumisuuringu põhjal on hundi toidulaual üsna tavalised lisaks metskitsele ka teised kiskjad, närilised ja metssead ning vähem ka põdrad ja jänesed. Mitme erineva saaklooma tarbimine muudab kiskja mõju ühe saaklooma populatsioonile väiksemaks ning kiskja enda paindlikumaks ja püsivamaks, kuna ta pole sõltuv ühest saakliigist.
Lisaks “toidulaua laiusele” erineb hunt ilvesest ka oma jahistrateegia poolest. Kui ilves on varitsev loom, kes murrab juhuslikult kõige lähemal asunud looma sõltumatult tema soost või vanusest, kurnab hunt oma saakloomi jälitades, mistõttu langeb saagiks sageli just nõrgim ehk haige või noor loom. Samuti sobivad hundile toiduks ka juba surnud, mitte ainult enda murtud loomad, mistõttu ongi hunt tuntud metsasanitarina.
“Inimese “reguleerimistegevuse” tulemusena ei pruugi looduslik kiskja-saaklooma dünaamika enam paigas olla.”
Nii on mitmete haiguste, sealhulgas sigade Aafrika katku (SAK) levikul näidatud hundi pidurdavat rolli, sest raipetoiduliste loomade seedetrakte ei suuda viirus elujõulisena läbida, ent just haiged loomad langevad suurema tõenäosusega hundi saagiks. Sanitari roll saab avalduda vaid juhul kui hundi arvukus ei ole küttimisega alla surutud, kuid inimese “reguleerimistegevuse” tulemusena ei pruugi looduslik kiskja-saaklooma dünaamika enam paigas olla.
SAK tuvastati esimest korda Eestis metssigadel 2014. aastal. Tänavu tabas Eestit taaskord ulatuslik katku levik ning kuna haigusele puudub praegu ravi, tõi see kaasa ennetusmeetmed, tuhandete sigade hukkamise farmides ning ulatusliku metssigade küttimise. Ent uus laiaulatuslik puhang näitab, et kuigi need meetmed aitavad viiruse levikut ajutiselt piirata, ei pruugi need pikaajaliselt olla kõige tõhusam lahendus.
Metssea arvukus on kuni hiljutiste haiguspuhanguteni olnud Eestis väga kõrge, kuna aastaringsete söödaplatsidega on keskkonna kandevõime tehislikult looduslikust kõrgemale tõstetud, luues nõnda soodsa pinnase haiguse levikuks. Samas on kiskja arvukus viidud nii madalale, et ka tema ei suuda haiguste levikut piirata.
Niivõrd järsk metssea arvukuse muutus, eriti kui see langeb kokku alternatiivsete saakloomade madalseisuga, võib aga viia muidu inimpelgliku hundi toitu otsima inimese juurde. Tihedamad rünnakud kariloomadele ja koertele suurendavad ühiskonnas mõistetavalt hirmu ja pahameelt kiskjate suhtes, mille tagajärjel suureneb surve hundi arvukuse vähendamiseks.
Suhted ökosüsteemis ja inimese sekkumise tagajärjed. Autor/allikas: TÜ
Sallivus suurkiskjate suhtes määrab nende püsimise
Suurkiskjad ja nende käekäik on meist igaühest rohkem sõltuvad, kui me enamasti ette kujutame. Teadusuuringud näitavad, et ühiskonna sallivus suurkiskjate suhtes on tihedalt seotud nende populatsioonide püsimise ja käekäiguga.
Sageli tuletatakse meelde, kuidas hundid aastakümneid tagasi koduloomi ja inimesti ründasid, aga jäetakse tähelepanuta, et tollal oli levinud marutaud ning metsikute saakloomade arvukus oli väga madal. Metssiga naasis Eestisse peale paarisaja-aastast puudumist läinud sajandi esimesel poolel, kobras taasasustati alles 1957. aastal peale siinsetelt aladelt äraküttimist enam kui sada aastat varem ning ka põtrade ja metskitsede arvukus oli äärmiselt madal nii reguleerimata küttimise kui ka kohati ebasoodsate talvede tõttu.
Baltimaad on üks väheseid piirkondi Euroopas, kus inimene on alates piirkonda asumisest elanud koos huntide ja teiste suurkiskjatega, kuigi siitmailtki on vahel kiskjad pea täielikult hävitatud. Sellegipoolest ei ole hirm ja viha suurkiskjatesse Eestis haruldane, kuid samas üpris ebaloogiline. Enamik inimesi ei kohtu hundiga looduses kunagi silmast silma ega kannata hundi tõttu ka otsest kahju.
Tartu Ülikooli terioloogide veel avaldamata uuring näitab, et sallivus suurkiskjate suhtes ei ole ühiskonnas ühtlane, vaid sõltub väga sellest, millisesse ühiskonna gruppi inimene kuulub. Tavainimene on hundi suhtes tunduvalt leplikum kui jahimees või põllumees. Kuigi tavainimene suhtub kiskjatesse märksa positiivsemalt, ei kosta tema hääl aga alati ühiskonnas välja.
Ökoloogiline kirjaoskamatus ja suurkiskjate kuvandi kriis
Niinimetatud avalikku arvamust kujundavad eeskätt kõlavama häälega, enamasti negatiivselt meelestatud kahju kannatavad inimrühmad, nagu karjakasvatajad, kelle suhtumine mõjutab otseselt suurkiskjate käekäiku. Nende inimrühmade probleemide tõhus lahendamine on seetõttu äärmiselt vajalik, ent paraku ei aita karjakasvatajaid ja põllumehi juhuslik küttimine ega suurkiskjate looduslike saakloomade ülemajandamine.
Isegi kui erinevate metsloomade populatsioonide majandamisel ei arvestata otseselt looduslike protsesside dünaamilisust ja kõiki liikidevahelisi suhteid, tuleks siiski teadvustada nende süsteemide keerukust. Ohjamisotsuseid ei tohi rajada lihtsustatud võhiklikele oletustele, nagu oleks keskkonna kandevõime muutumatu või loomade juurdekasv kindlalt prognoositav ja inimesele kasutatav.
Paraku oleme jõudnud seisu, kus ekspertidena esinevad ka teadmata kvaliteediga jahinduskursuse läbinud “esimese kursuse juuratudengi” enesekindlusega loodusressursside kasutajad ning on keeruline loota, et ulukipopulatsioonide üle otsustama pandud ümarlaudades ning nõukogudes olevad huvirühmade esindajad suudaksid ja tahaksid mõista looduses toimuvat kogu selle keerukuses ning veel vähem suudaksid esindada kogu ühiskonda.
Nii leitakse, et iga probleemi taga on sirgjooneline seos ühe või teise metslooma arvukusega ning ka lahendus on alati üks. Ent ökosüsteemid ei ole lihtsamad kui muud väga keerulised süsteemid, nagu ühiskonnad, suurlinnad või globaalne majandus.
Ökoloogilise kirjaoskamatuse leviku tulemusena triivitakse tervikpilti arvestava tasakaaluka majandamise asemel “looduse reguleerimisel” ühest äärmusest teise ja sildistatakse loodusteadusi ideoloogiaks.
Politiseerumine ja eelarvamused loodusotsustes ning vaid huvirühmadel põhinev “ühiskonna kaasamine” nii ulukite- ja metsamajandamisel kui ka looduskaitses jätab kõrvale selle osa ühiskonnast, kes oleks valmis taluma väikseid ebamugavusi, et näha kitsede ja põtrade kõrval ka teisi loomi. Kui me ei ole päriselt ühiskonna käest küsinud, siis me ei tea, milline seisukoht on tegelikult valdav. Kas oleme riigina jätnud selle küsimata, sest kardame vastust?
Ka meedias suurkiskjate kajastamist tähelepanelikult jälgides on näha, et see on harva tasakaalustatud ja erinevaid sihtrühmasid kaasav. Tavainimese positiivne hoiak nende liikide suhtes kajastub väga harva avalikus arutelus, kuna kajastused keskenduvad peamiselt emotsionaalselt laetud konfliktidele ja kahjujuhtumitele. See loob moonutatud pildi, kus kiskjaist kujuneb ohtlik vastane, mitte loodusliku ökosüsteemi loomulik ja vajalik osa. Selline käsitlus süvendab ühiskondlikku lõhet ja takistab tasakaalukat arusaama meie kooselust suurkiskjatega.
“Eesti talukultuuris oli tavapärane, et lambad olid päeval väljas olles alati kellegi valve all ja ööseks aeti nad tagasi lauta.”
See ei tähenda, et tavainimene ei tunnistaks vahel esinevaid konflikte, ent nende soov probleeme alternatiivsete võtetega lahendada on sootuks suurem. Asjata pole Euroopas pea igas riigis aretatud koeratõugu või lausa eri tõuge, mis on mõeldud kariloomade kaitseks hundi eest. Ka Eesti talukultuuris oli tavapärane, et lambad olid päeval väljas olles alati kellegi valve all ja ööseks aeti nad tagasi lauta. Kas selles ei võiks peituda vihje paindlikule tootjale, et teadliku tarbija ootusi täites oma müüki parandada?
Elurikkuse, majanduse ja mugavuse ristteel
Keerukaid olukordi hundi ja inimese vahel kirjeldab hiljutine Soomaal veiseid murdva hundikarja juhtum. Veiseid peetakse seal nii, et nad liiguvad ilma valveta üsna vabalt suurel alal keset rahvusparki aasta läbi ringi, sealhulgas poegivad ja ööbivad ka lageda taeva all ehk kiskjate ligipääs neile on täiesti vaba.
Hundid toituvad nii uluksõralistest kui ka koduloomadest, eelistades võimalusel metsikuid saakliike, nagu on näidanud suuremahuline 27 riiki hõlmav uuring. Kutsikad õpivad aga oma vanematelt karjaliikmetelt toitumisstrateegiaid. Nii on näiteks Põhja-Ameerika idarannikul tekkinud rannikuhuntide populatsioon, kes toitub rannikul kalast ning merisaarmatest.
See on imetajatele väga omane käitumine: õppida ning edasi anda töötavaid ja efektiivseid käitumisstrateegiaid. Ka Soomaa hundikarja puhul on toimunud efektiivse toitumisstrateegia, õppimine ning selle kasutamine ka järgnevates hundipõlvkondades.
Loodusseaduste kohaselt on igati mõistlik vabapidamisel veistest toitumine, mida varem ei olnud võimalik teha, sest veiseid nii ei peetud. Kui aga mõelda, et veised hoiavad puhtana luhad, mis oli seni inimese töö, saame hea näite, kui keeruline on leida tasakaalu loodusliku elurikkuse, inimeste muutunud eluviisi ja majanduslike huvide vahel.
Kus aga peavad siis saama elada meie suurkiskjad? Küsimus ei ole ainult selles, kas hunt võib elada Soomaal, Eesti ühel looduslikult kõige terviklikumal suurel kaitsealal, mis on olnud Eesti hundiasurkonna tuumik- ja tugiala viimasel kahekümnel aastal. Küsimus on selles, kas me suudame kujundada selliseid maastikke, sh inimeste mõtte- ja hingemaastikke, kus ka tippkiskjal on oma koht.
Linnas hunt elama ei peaks ja seda me kindlasti ka ei soovi, aga võiksime korra mõelda, et kus on meie maastikel hundile kohta. Meil, Eestimaal, mille liigirikkuse ja veel säilinud metsiku looduse üle me sisimas eestlastena alati nii uhked oleme. Vähemalt seni, kuni see meie mugavust ei sega.