Nimelt jääb reaktsioonidest ja arvamustest mulje, et ainus võimalus vabas Eesti riigis eesti keelt selgeks saada olekski justkui ainult kaitseväes või ajateenistuses. Mitte lasteaias, kus keel kergelt külge hakkab, mitte koolis või keeletunnis, kus käiakse 10–12 aastat, rääkimata trennist, huviringidest või argielulisest suhtlusest.
Üllatav oli näha ka poliitikute seisukohti sotsiaalmeedias, et kui nüüd noor ajateenistusse ei pääse, jääbki tal eesti keel elu lõpuni omandamata. Keeleoskuse puuduses ei ole niisiis süüdi lasteaed, kool, keeleõpetajad, inimesed ise, kes ei taha õppida, vaid kaitsevägi, kes julgeb noorte inimeste niigi raske elu ära rikkuda ja nad Venemaa rüppe lükata. Nagu oleks eesti keele õppimise puhul tegemist mingi erakordse ajaaknaga, mis avaneb ja sulgub vaid ajateenistuse ajal.