Salakaval ühiskondlik kinnisidee nooruse suhtes toob kaasa kõigepealt vaesumise isiklikus plaanis, kuid häda on laiem. Lisaks sellele, et meie aina vananevas ühiskonnas on suur ühiskonnagrupp justkui maha kantud, kaasneb sellega ka laiem mälu ja traditsioonide tõrjumine, nendib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Septembri teine pühapäev on meie riiklike tähtpäevade kalendris kirjas kui vanavanemate päev. Selle eesmärgiks on tunnustada ja austada vanavanemate rolli laste ja lastelaste kasvatamisel ning laiemalt tunnustada elutarkust ja elukogemust meie ühiskonnas.
Vanavanemate päev on maailmas üldiselt populaarne tähtpäev. Eestis seda paraku väga märgata ei ole, kuigi meie rahvastikust üle 25 protsendi moodustavad juba vanemaealised, kellest suur osa on ühtlasi ka vanavanemad.
Mingisugust kaalu ei näi neil ühiskonnas paraku olevat. Ealisest diskrimineerimisest aeg-ajalt ikka räägitakse, aga rohkem tööturuga seoses. Selle taga peidab ent aga veelgi suurem mentaalne hoiak, mis näib olevat Eestis üdini omaks võetud ja selleks on mõistagi noorusekultus. Kuhu ka ei vaataks, ikka on standard see, mida “noored” arvavad, mida “noored” eelistavad, mida “noored” tahavad.
Loomulikult peab pealekasvavatel põlvkondadel olema ühiskonnas oma roll ja võimalus kaasa rääkida, kuid see ei peaks alavääristama teisi ealisi gruppe. Eriti vanemaealisi, kelle elukogemus tasakaalustab nooruslikku riskivalmidust.
Siingi, nagu paljus muus, on asjad paigast ära. Ja isegi mitte seetõttu, et meil eakamaid inimesi juhtivatel kohtadel ei oleks. Vaid just seetõttu, et nad on seal talutavad vaid seni, kuni nad käituvad võimalikult nooruslikult, vahel sellega nn noori lausa üle trumbates. Soliidsus ja elutarkus on vanamoodsad, jumala pärast ei tohi hetkekski olla n-ö ajast maha jäänud.
See salakaval ühiskondlik kinnisidee nooruse suhtes toob kaasa kõigepealt vaesumise isiklikus plaanis: inimene peaks lubama endal kogeda erinevaid eluetappe ja elutunnetuse muutust, mitte kramplikult klammerduma mingisse ühte arengufaasi. Kuid häda on laiem: lisaks sellele, et meie aina vananevas ühiskonnas on suur ühiskonnagrupp justkui maha kantud, kaasneb sellega ka laiem mälu ja traditsioonide tõrjumine.
Hetkes elamine, vanade tarkuste mitte teadmine või nende ignoreerimine paistab Eesti ühiskonnas juba kaugelt silma. Kahjuks nagu ikka eriti poliitikas. Meil näivad ministrid ja ametnikud pidevalt mingisugust uut jalgratast leiutavat, peaasi, et teha midagi “uutmoodi”, “mõelda kastist välja”, olla “progressiivne” jne.
“Masendavat tõmblemist näeb ka välispoliitikas, keskkonnateemades, majanduses ning mujalgi.”
Kuivõrd vildakaks on asjad kujunenud, on näha igale inimesele, kes vähegi mõnda valdkonda rohkem süveneb. Ilmselge on see muidugi hariduses, kus reform ajab reformi taga, selle asemel, et tugineda ennast ammu tõestanud pedagoogika klassikale. Ent masendavat tõmblemist näeb ka välispoliitikas, keskkonnateemades, majanduses ning mujalgi.
Hoiakuga “uus on alati parem kui vana” käitub riik nagu eile sündinud nooruk. See aga ei kasvata riigi tõsiseltvõetavust ei oma kodanike ega välispartnerite või ka vaenlaste silmis.
Millised on olnud ajas kõige vastupidavamad riigid? Muidugi need, kus on au sees peetud traditsioone ning austatud oma vanu. Ning uut vanaga segatud mõõdukalt, nii et püsib tasakaal vana ja uue vahel.
Hullumeelne progressimaania, mis paraku Eestis ikka veel tooni annab, sellist tasakaalu ei tunnista. See on kaasa toonud toimivate struktuuride lammutamise ning infantiilsed käitumismustrid, mida iseloomustavad tüüpilised ebaküpsete laste omadused: ülbus, enesekesksus, reaalsuse eiramine, võimetus ja soovimatus teistega arvestada, mälu, elukogemuse ja empaatia puudumine. Ja kuna ise teatakse vähe või ei teata üldse midagi, siis käib massiline “spikerdamine” teiste kultuuride ja ühiskondade pealt.
Suur hulk justkui keskseid teemasid nii poliitilisel kui ka ühiskondlikul maastikul on meile ju sisse toodud ja tihti kunstlikult võimendatud. Osalt enda piiratusest, osalt soovist olla nagu teised. Mis iseloomustab samuti alles kujunevaid noori, kes ei tunne end veel küpsete isiksustena.
Selles maailmapildis ei ole kohta aukartusele elu ees, soovi eelkäinud põlvkondade kogemusi ja teadmisi tundma õppida, oma vanavanemaid sügavalt austada. Ei ole arusaamist sellest, et iga inimene ise on ajalik, aga igavikuline on tema roll kultuurikandjana, sajandite vältel omandatud tarkuste hoidja ning arendajana.
Iga põlvkonnaga sünnib ju ka Eesti uuesti, aga kui sellel Eestil puudub põlvkondlik side ja austus eelkäijate ees, siis on ta aina vähem väärikas ja traditsioonidega Eesti ja aina rohkem mingisugune omapäraselt tunglev laste vabariik. On kellelgi ent julgust küsida, kui püsiv ja tulemuslik on üks laste mäng?
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.