Kes on pikemat aega jälginud poliitilisi kohtuprotsesse ja prokuratuuri tegevust, võib olla veendunud, et probleemid on ajas kuhjunud ning jõudnud kriitilise massini, mis on kaasa toonud prokuratuuri – ja seega ka Eesti õigusriigi – tõsiselt võetavuse vähenemise.
Läbi aastate on prokuratuur algatanud suure kära ja müraga kriminaalasju, mis on mõne aja jooksul paraku katkise õhupallina tühjaks visisenud: kas pole suudetud koguda piisavalt kohtus vettpidavaid asitõendeid või siis on kriminaalasja aluseks olev seadusepügal segane. Niisugustel puhkudel on prokuratuur kõnelenud vajadusest minna kohtusse «õigusselguse» saamiseks.
Meie karistusõiguses on hulgaliselt ebaselgeid paragrahve, mis võimaldavad süüdistada inimesi asjades, mis tegelikult ei ole eetiliselt hukkamõistetavad, ütles Norman Aas. Ent prokuröridele peaks olema algusest peale selge, miks kellegi vastu kohtusse minnakse. Vastasel korral jätab õigusselguse otsimine mulje kalastamisest häguses vees, kus võib näkata, aga võib ka mitte.
Kriminaalasjad on muutunud poliitiliseks malakaks, kus kaugem tulemus polegi nii oluline võrreldes süüdistuse poliitilise mõjuga reaalajas.
Kui tegemist oleks hobikalameestega Peipsi järve jääl, polekski ehk lahti midagi. Tegu on aga maksumaksja palgal olevate ametimeestega, keda kaitseb riigi jõud ja autoriteet. Ehkki Eesti põhiseadus ütleb, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, jätkavad prokurörid hagemist ja «õigusselguse» otsimist ka siis, kui juba kohtu esimene aste on veenvalt öelnud, et süüdimõistmiseks alust pole. Nii on enamasti ja see ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas. Moraalseid kannatusi ja kogetud majanduslikku kahju aastaid hagetud süüdistatavale paraku ei kompenseerita, kuna Eestis kehtib arusaam, et inimene on kohustatud kriminaalmenetlust taluma.
Lisame siia küsimuse, milline asutus saab kontrollida sõltumatult ja pädevalt prokuratuuri tööd. Korralikult koostatud süüdistus peaks enamasti viima süüdimõistmiseni. Kriminaalasjad, eriti vahetult enne valimisi algatatud või koalitsioone muutvad kriminaalasjad on muutunud poliitiliseks malakaks; näib, et kaugem tulemus polegi nii oluline võrreldes süüdistuse poliitilise mõjuga reaalajas.
Üks võimalik lahendus oleks prokuratuur kaotada ja võtta üle Suurbritannias aastasadu toiminud süsteem, kus kohtus esitavad süüdistusi advokaadid, kes on Kuningliku Süüdistusteenistuse palgal või sellega lepingu sõlminud. Teine võimalus oleks prokuratuuri reformida, lõpetada segaste seadustega kohtutes «õigusselguse» otsimine, kontrollida prokuratuuri tegevust ja maksta arvestatavat kompensatsiooni neile, kes jäävad õigeks.