Eesti dokumentalistid endale projekte päris juhuslikult ei vali – ikka otsitakse vastuseid küsimustele, mis vaevavad filmitegijaid endid. Nii nagu tõdes ka Leelo Tunglast hiljaaegu portreefilmi teinud Marta Pulk, et soovis Leelo eeskujul näha ning mõista, kuidas edukas loomeinimene on suutnud samal ajal peret kasvatada, läksid ka režissöörid Heilika Pikkov ning Liina Särkinen aastateks vaatlema Haide Männamäe ja Toomas Trossi elusid, et saada targemaks samas küsimuses.
Trossi ja Männamäed tunneb Eesti rahvas paremini nimedega Piip ja Tuut, ning vaatamata raskustele, mis neid erateatri pidajatena ikka ja jälle kimbutavad, on lahutamatul klounide tandemil suur publikumenu. Piibu ja Tuudu etendusi on näinud lõviosa Eesti lapsi ning, nagu filmist näeb, on klounid sõitnud esinema isegi Hiinasse. Aasias ei ole programm seejuures erinev: Piibu ja Tuudu sõnatu trikitamine lõbustab sealseidki lapsi ning etenduse järel kohtub pisike publik lava juures klounidega isiklikult. Piibu ja Tuudu mängukeel on universaalne, kättesaadav kõigile.