Eesti avalik arutelu on liikunud maksudest ja haridusest väärtuste ja identiteedi juurde. Ühed näevad ohuna kliimakriisi ja vähemuste õiguste piiratust, teised rahvuse jätkusuutlikkust, madalat sündimust ja lagunevat ühist väärtusruumi. Küsimus ei ole enam ainult selles, kumb maailmavaade peale jääb, vaid kas on üldse võimalik leppida kokku reeglites, mis aitaksid koos elada ka sügava erimeelsuse tingimustes.
Kas kultuurisõjale saab kehtestada vaherahu, mis ei vaigista vaidlusi, kuid lõpetab vastaspoole demoniseerimise? Ning mida see tähendaks perepoliitika, julgeoleku ja riigi rolli jaoks, kui mõlemad leerid peaksid korraga tundma end ära kuulatuna ja kaitstuna?