Kliimavõitlus on kellelegi olnud pikk ja tulus teekond, kuid nüüd ollakse tupikus.
Lõpuks ja õnneks ometi on globaalse soojenemise hullus hääbumas. Monty Pythoni parafraseerides võib kliimapapagoi küll hiljutisel COP tippkohtumisel Brasiilias Belémis – või Harvardis ja CNN-is – oma õrre külge naelutatud olla, aga mujal on ta surnud.
Fossiilkütuste vähendamise lubaduse andmata jätmisega saavutas COP vähem kui mitte midagi, toimumiskoht süttis põlema, kliimaseade lakkas töötamast – ja delegaatidele öeldi saabumisel, et nad ei tohiks tualettpaberit potist alla lasta.
Bill Gatesi hiljutine vabandus, milles ta tunnistas pärast oma kliimaheategevusgrupi poliitika- ja huvikaitsebüroo sulgemist, et globaalne soojenemine „ei vii inimkonna hukkumiseni“, on vaid järjekordne nael kirstu.
Oktoobris lõpetas Net Zero Banking Alliance tegevuse pärast seda, kui JPMorgan Chase, Citigroup, Bank of America, Morgan Stanley, Wells Fargo ja Goldman Sachs juhtisid teiste pankade tormilist lahkumist. Shell ja BP on oma aktsionäride rõõmuks naasnud naftaettevõtete rolli. Ford on lõpetamas elektriliste pikapide tootmist, mida keegi ei taha. Sajad teised ettevõtted loobuvad oma kliimaeesmärkidest. Austraalia on loobunud järgmise aasta kliimakonverentsi korraldamisest.
Üleminek taastuvenergiale ei muutnud sõna otseses mõttes midagi. Siin on andmed: maailma energiatarbimine tuule- ja päikeseenergiast suurenes viimase kümnendi jooksul 9000 teravatt-tundi aastas, kuid fossiilkütustest tulenev energiatarbimine 13 000 teravatt-tundi. Mitte et tuule- ja päikeseenergiat ei kasutataks, vaid nende katkendlikkust toetavad fossiilkütused….
Kliimatastroofi õhutamine on olnud kohutav viga. See juhtis tähelepanu kõrvale tegelikest keskkonnaprobleemidest, maksis paljudele varanduse, röövis tarbijaid, põlistas vaesust, hirmutas noori viljatuseni, raiskas aastaid meie ajast, õõnestas demokraatiat ja rikkus teadust. On aeg papagoi maha matta.
Allikas: The Spectator
USA tootmissektor edestab selgelt kõiki oma G7 konkurente, eriti Saksamaad, Prantsusmaad ja Ühendkuningriiki.
Peamine põhjus on see, et Ameerika Ühendriigid ei rakendanud kunagi agressiivset netoheitmete nullipoliitikat, mis on tööstusharusid hävitanud, andes tööstuspoliitika ohjad aktivistide kätte. S&P Global/HCOB viimastes PMI näitudes näitab USA tootmissektori selget laienemist, samas kui Ühendkuningriik laieneb vaid veidi ning Saksamaa ja Prantsusmaa majandused on pärast aastaid kestnud langust endiselt languses.
Euroopa lähenemisviis netonullheitele on selgelt kahjustanud oma energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimet. Süsiniku hinnastamine, varjatud maks ilma märgatava positiivse lõppmõjuta, taastuvenergia toetuste lisatasud, elektriarvetes suurenevad reguleeritud kulud ja üha rangemad ekslikult nimetatud keskkonnapiirangud suurendavad tegevuskulusid tootjatele, kes seisavad juba niigi silmitsi kõrgemate energia baashindadega kui nende USA kolleegid.
Saksamaa keemia-, metalli- ja klaasitööstust tuuakse sageli esile näidetena tööstusharudest, mille kasumimarginaale ja investeerimisplaane on kahjustanud kallis elekter ja gaas, mida süvendavad kliimaga seotud lisatasud ning tuuma- ja tavapärase energia tootmise kiire lõpetamine.
USA tootmissektor on võitmas, sest selle tulevikku ei jäetud PowerPointi aktivistidest poliitikute kätte. See on hoiatus ameeriklastele: kui te kopeerite Saksamaad, Prantsusmaad või Ühendkuningriiki, seisate silmitsi stagnatsiooni ja langusega, mille all nemad kannatavad.
Allikas: DLacalle