Kui ühel novembrikuisel päeval bussiga Genti jõuan, avanevad hallis taevas peaaegu kohe nähtamatud luugid ja hakkab vihma kallama – monotoonset ja kontideni tungivalt jäist. Võimalik, et õhutemperatuuri on nulli piirimaile löönud mingi Atlandilt kohale tuhisenud tsüklon, kuid mu eeldus, et hilissügis on Lääne-Euroopas veel mõnusalt soe, saab igatahes ränga löögi, ja riietusega, mis tundus Tallinnas adekvaatne, hakkab niiskes Gentis ruttu külm.
Vihm ladiseb iidse ülikoolilinna kanalitesse, peseb puhtaks 1377. aastast linna tähtsaima torni tipus valvava draakoni kuju ning lööb läikima südalinna tühjad autoteed. Ega need enam autoteed õigupoolest olegi. Aeg-ajalt sahiseb mööda tänavaid küll mõni üksik buss või tramm, aga märksa enam näeb ringi sõtkumas vihma trotsivaid jalgrattureid.
Autod on pigem haruldus pärast seda, kui Gent 2017. aastal oma ambitsioonika ringlusplaani (flaami keeles Circulatieplan) maksma pani.