Ken-Marti Vaher, te olete mitmekordne endine riigikogu liige, endine justiitsminister, endine siseminister ja ka endine erakonna peasekretär. Eesti avalikust elust olete viimased aastad päris kaugel olnud. Kuidas pilt Eestist distantsilt paistab?
Eesti pilt paistab tegelikult teatud elementides parem kui Euroopa südames. Eestis on hämmastavalt turvaline võrreldes Lääne-Euroopaga.
Kujutage ette sellist graafikut, mida tõenäoliselt paljud kuulajad on ka näinud: Lääne-Euroopa, mis 30 aastat tagasi tundus ju olevat turvaline paik kogu maailmas, kus inimesed käisid rahulikult tänaval ringi, uksi polnud praktiliselt vaja lukustada ja nii edasi… Eestis plahvatasid pommid 90. aastate keskpaigas. Täna me oleme jõudnud selle 30 aastaga, paari põlvkonna jooksul vastupidisesse olukorda, kus Eestis ei lukustata enam uksi mingites külades, inimesed tunnevad ennast tänavatel rahulikult, aga Euroopa suurlinnades toimub ausalt öeldes selline möll, et ei usuks, kui ei oleks ise käinud.
Nii et ma ütleks, mingeid elemente vaadates on Eestis tore, hubane, rahulik ja turvaline, aga loomulikult on asju, mis võiks olla paremini.
Kas Eestis on turvalisust piisavalt? Kui Eesti meediat, poliitikute ja ametnike, aga ka ajakirjanike sõnavõtte jälgida, siis aeg-ajalt tundub, et turvalisust ei ole ikkagi piisavalt. Juhtub midagi, mingi õnnetus või kuritegu, siis leidub terve rida inimesi, kes ütlevad, et selleks, et Eesti inimeste turvalisust parandada, tuleks üht või teist vabadust piirata. Öeldakse, et meil on vabadust ikka liiga palju ja inimesed kasutavad seda kurjasti ära, aga kui me kehtestaksime paar uut seadust või keeldu, siis läheks elu veel paremaks.
See, mida te kirjeldate, on väga täpne ja kahjuks peab tõdema, et kogu viimase dekaadi on need suundumused Euroopas süvenenud. Sõna “turvalisus” on olnud loosungina paljudel keelel ja seda on toodud erinevates kohtades ettekäändeks.
Kahetsusväärselt, kui me vaatame tagasi viie aasta tagusesse koroonakriisi, siis seal oli kuulda turvalisuse juttu väga palju. Mulle endale tundub, et vabaduste õgvendamine sai koroonakriisist teatud määral sellise hoo sisse, mida tänapäeval, aastal 2025, ei suuda väga palju peatada.
Kui te mäletate, siis kõik see, mida riik tegi – lukustas ühiskondi, pani koole kinni, määras inimestele erinevaid sundusi peale –, seda kõike põhjendati turvalisusega. Et inimeste peale peab mõtlema, ei ole võimalik teistmoodi, kui inimest peab kaitsma tema enda eest.
Vaadates sellele kõigele tagasi, siis oli hulk teadlasi, hulk arvamusliidreid – tegelikult selge vähemus loomulikult –, kes ütlesid juba aastal 2020, 2021 ja 2022, et vabandust, ühiskondade lukustamine on hullumeelsus. Ärge tehke seda!
Need olid kommunistlikust Hiinast pärit sammud, mida Euroopa kahjuks tulihingeliselt ja väga kiiresti üle võttis. Seda tegi ka Ameerika. Mäletame seda 2020. aasta selgelt transiseisundit, mis maailmas valdavaks sai. See tõi tegelikult kaasa selle, et viiruse tekitatud kahju oli väiksem, kui inimeste endi tekitatud kahju kõikvõimalike sunduste, piirangute ja muuga.
Ise mäletan 2020. aasta algust, kui esimesed piirangud tulid. Ma kirjutasin ühe arvamusloo – olin ise väga skeptiline ja pessimistlik – ning ennustasin, et kui see viiruselaine läbi saab, on selleks ajaks kindlasti tekkinud selge risk, et osa kehtestatud piirangutest võivad kehtima jääda. Lõpetasin niimoodi, et tahaks väga loota, et kõik need vabadused on meil pärast haiguse lahkumist alles, mis meil ka praegu on. Nüüd tagantjärele võttes: mingis mõttes jah, seadusandlikul tasandil Eestist rääkides ongi alles, aga hoiakud on ikkagi väga olulisel määral muutunud. Vabaduste kadu või õgvendamine, nagu te ütlesite, ei tulnud mitte niivõrd läbi seaduste muutmise, kuivõrd läbi poliitikute, ametnike ja mingil määral ka avalikkuse hoiakute muutuse.
Täpselt õige. Teisalt, vaadates positiivset poolt, ma arvan, et paljud inimesed said ka endale teatud äratuskella või hakkasid tajuma, et vaadake, kui õhukene on see piir, kus lipsustatud tsiviliseeritus võib langeda hästi kiiresti barbaarsusse.
Seesama näide, mis me rääkisime ühiskondade lukustamisest ja kõikidest koroonameetmetest, mille kahju on mõõtmatu ja mille haavu lakutakse siiamaani erinevates ühiskondades maailmas – see on andnud paljudele mõtlejatele ja inimestele, kes vabadust hindavad, selge indikatsiooni.
Peab olema väga tähelepanelik ja ettevaatlik, et mitte uskuda pimesi neid jutte, mis ütlevad, et me peame tegema neid asju turvalisuse nimel ja meil ei ole mitte midagi muud teha. Et riik peab võtma teil vabadusi vähemaks, õigusi vähemaks, peab seadma ühte piirangut, teist piirangut, suurendama digitaalset jälgimist ja nii edasi.
Ma arvan, et inimesed on ettevaatlikumad, sest nad on saanud väga tugeva praktilise kogemuse.
Võtame sellise näite: ma arvan, et paljud mäletavad Suurt Barringtoni deklaratsiooni, millele kirjutas alla üle saja tuhande arstiteadlase üle maailma. Nemad hoiatasid ühemõtteliselt 2020. aasta sügisel, et ärge lukustage ühiskonda, ärge seadke piiranguid, sest viirust ei ole võimalik kotiga püüda. Selle algatasid mäletatavasti kolm Inglise ja Ameerika tunnustatud professorit. Tänaseks on mitmed nendest juhtivatel positsioonidel Ameerikas ja nende põhiline sõnum oligi ju see, et andke andeks, meil ei ole võimalik teha ratsionaalseid juhtimisotsuseid riigi tasandil emotsioonidele ja hirmule tuginedes. Aga täpselt see oli, mis toimus aastal 2020.
Kahjuks see, mida te praegu kirjeldasite, siis hoiakute mõttes on see hirmuõhustik ikkagi mingil kujul jätkunud.
Jah, koroonakriis on selja taga, aga nüüd räägitakse hoopis teistest kriisidest ja põhjendatakse mingite teiste kriisidega. Võtame näiteks selle nädala viimase arengu, mis toimus Euroopa parlamendis ja ka Euroopa nõukogus. Nüüd on Euroopa sisse seadmas chat control-i ehk tahetakse hakata piirama inimeste digitaalset toimetamist internetimaailmas ja sotsiaalmeedias.
Põhjendatakse seda loomulikult sellega, et on vaja kedagi kaitsta, turvalisust on vaja suurendada ja inimeste sotsiaalmeedia tegevust on vaja ohjeldada. See on täpselt seesama retoorika, mida me oleme kahjuks juba kuulnud.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Mõnes kohas on see juba tegelikkuseks saanud. Austraalias, kui ma nüüd õigesti aru saan, tuleb enne seda, kui piltlikult öeldes midagi guugeldama asuda, oma vanuse tõestamiseks ennast tuvastada. Ega Eestis me Euroopa Liidu liikmena sellest väga kaugel ei ole. Siin on ju käinud läbi plaan, et samamoodi tuleks sotsiaalmeedia kasutamine alaealistele ära keelata. See ei ole küll kuhugi jõudnud veel, aga need plaanid on. Tegelikult tähendab see, et ka need inimesed, kes on näiteks 55 aastat vanad, peavad selleks, et sotsiaalmeediat kasutada, ennast iga kord sotsiaalmeediateenuse pakkuja juures isikustama. Mis tähendab seda, et iga kord, kui ma näiteks avan Instagrami ja tahan sealt oma sõprade pilte vaadata, siis ma pean sisestama mingisuguse koodi või tõendama oma isikut mingil muul moel, millest jääb jälle jälg maha. Milleks seda vaja on? Väga raske mõista.
Ma arvan, et kahjuks see märksõna, milleks seda vaja on, on suurem kontroll.
Ehk me jõuame siin sellise arhailise teema juurde, milleks on võimu vastandumine üksikisikule. Võimul on suundumus – ja võimul olevatel persoonidel on alati suundumus – oma kontrolli ja voli suurendada. Loomulikult tuleb see kellegi arvelt, ja see tuleb üksikisikute arvelt.
Nii et kõik need suundumused, mida me maailmas näeme… Kommunistlik Hiina on suurepärane näide sellest, millist kahju ja millist kontrolli on võimalik ühiskonna üle saavutada moodsate digitaalsete vahenditega. See on hirmutaval kombel imbumas ka läänemaailma.
Nagu me mainisime, 20. aastal Hiina eeskujul võeti üle ühiskondade lukustamine – mõnes kohas totaalsem, mõnes kohas natuke vähem totaalsem. Nüüd me näeme, et digitaalse kontrolli jäljed ja püüdlus on jõudmas Euroopasse. Ausalt öeldes üldse ei tahaks sellist ühiskonda. Ma arvan, et see on iga mõtleva inimese jaoks punane rätik. Jällegi, kui keegi ei usu – kui on umbusklik, ja alati tuleb olla umbusklik ja skeptiline –, siis vaadake, mis Hiinas täna toimub.
Me teame, mis ideoloogia Hiinas valitseb: on paigaldanud minimaalselt 500 miljonit kaamerat, millega on loodud ülehiinaline jälituskaamerate süsteem. See tähendab praktiliselt ühte kaamerat iga kolme isiku kohta selles ühiskonnas. Sisse on seatud sotsiaalne krediit, mis on reaalsus ja praktika inimeste igapäevases elus. Kes oma sotsiaalset krediiti ei täida, kes ei ole piisavalt krediiti kogunud, selle õigusi piiratakse silmapaistvalt. Loomulikult on see peamiselt suunatud võimukriitikute vastu. See on niivõrd ilmselge, et see on see väike vähemus, kes on julgenud alati vastu panna, aga nüüd, et teha seda neile veelgi ebameeldivamaks, minnakse inimeste elude kallale. See on see digitaalne düstoopia, kuhu kahetsusväärselt mingid ühiskonnad on liikumas.
Aga vabas ja demokraatlikus õigusriigis, nagu enamik Euroopa riike on, ei tohiks selline asi võimalik olla?
Täpselt õige. Me kõik eeldame, et see ei tohiks tõesti olla võimalik, aga vaadake, aastal 2021 me nägime, kuidas see oli võimalik. Igasugused kriisid on ilmselgelt ettekääne seada sisse erakordseid meetmeid. Aga ma ütleks, et võib-olla kõige ebameeldivam osa siin on just nimelt hirmuühiskonna suurendamine.
Ma toon veel ühe näite, mis on minu arust väga valus teema Euroopas täna. See on loomulikult vihakõne. See nii-öelda hate speech on täna halvamas normaalselt toimivat vaba ühiskonda Suurbritannias ja Saksamaal näiteks sellisel määral, et inimesi pannakse reaalselt vangi. Hord politseinikke tuleb varahommikul inimeste uste taha, et konfiskeerida nende arvuteid ja viia inimesed kinnipidamisasutusse sellepärast, et nad on säutsunud midagi, mis võimudele ei sobi või mis on konkreetsele regulatsioonile mittevastav.
Kas te kujutate ette, millises seisus me Euroopas täna oleme? Iga päev on võimalik lugeda selle kohta, mis toimub Suurbritannias: kuidas inimesi säutsude eest ahistatakse, piiratakse, vangistatakse, trahvitakse ja nii edasi. Ja see ongi siis nüüd see sõnavabadust hindav vaba ja demokraatlik ühiskond, mida me ju eeldame, et Euroopa peaks olema. Aga kahjuks reaalsus on täna juba hoopis teine.
Sõnavabaduse ainus mõte põhimõttena saabki olla see, et inimesed saaksid öelda asju, mis on kellelegi ebameeldivad. Kui sõnavabadus seisneks selles, et me saaksime üksteisele öelda ainult meeldivaid asju, siis oleks see vist mingi muu asi.
Kõige kummalisem selle juures ongi, et end liberaalideks nimetavad isikud erinevates riikides on väga palju kaugenenud nendest põhimõtetest, mida John Stuart Mill fikseeris oma suurepärases essees “On Liberty” (“Vabadusest” – toim.). Ta ütles, et kui kasvõi üks inimene on teisel arvamusel kui enamus, siis on sellel ühel inimesel õigus oma arvamusele ja tema vaigistamine on väär. Täpselt sama väär, kui see, kui see üks inimene saaks võimule ja vaigistaks selle enamuse, kes temaga ei nõustu.
Nii et siin ei olegi mingit muud küsimust, kui kogu maailmas või Euroopas eriti võtta au sisse Ameerika põhiseaduse esimese paranduse põhimõte ehk siis sõnavabadus peaks olema täielikult kaitstud. See peaks Euroopas olema püha, aga kahjuks ta seda ei ole.
Positiivne on see, et Eestis ei ole 15 aasta jooksul paljudest katsetest hoolimata õnnestunud vihakõne seadust seaduseks vormida. Negatiivne aspekt on muidugi see, et Brüssel pidevalt nõuab Eestilt seda ja ähvardab meid ka trahvidega. Seda on toonud siin ka niinimetatud liberaalsed poliitikud põhjenduseks, miks me mitte mingil juhul ei saa jätta seda seadust vastu võtmata. Seda on proovitud teha kolm või neli korda.
Ma väga loodan, et Eesti jääb oma seisukohtadele kindlaks, see tähendab, et Eesti parlamendis ei leidu enamust, mis selle absoluutselt vildaka seaduse võiks vormida reaalseks aktiks. Me õpime nendest tohututest vigadest, mida on tehtud Saksamaal, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides, kus tegelikult sõnavabadus on selgelt kadumas.
Ma tahaksin kahte asja siin täiendada. Esimene on see, et ega küsimus ei ole sugugi ainult end liberaalsena määratlevates poliitikutes. Näiteks Suurbritannia näitel: kõige rajumad koroonaaegsed piirangud tegi tegelikult ju Suurbritannias peaminister Boris Johnson, kes minule oli tuntud pikka aega kui klassikaliste liberaalsete vaadete kandja. Pärast seda on erinevad Suurbritannia valitsused nii vasakult kui paremalt enam-vähem samasuguseid asju seal teinud.
Pigem on asi selles, et on eliit, mingi ametnike ja poliitikute omavahel läbi põimunud kiht, kes ei evigi klassikalises mõttes selget maailmavaadet. Nad nimetavad ennast ühel või teisel viisil, aga need otsused või valikud, mis tehakse, on vaatamata valitsuste ja erakondade vahetumisele suhteliselt sarnased.
See on õige. Ja jällegi, hirmul on väga suur roll sellisel emotsionaalsel ülereageerimisel ja väga suur roll sääraste regulatsioonide sisseseadmisel. Nagu te tõite ka näite Suurbritanniast: tõesti, Boris Johnson allus, ma ütleks, sellisele hirmumassile ja tegi need otsused, mis lõpuks viisid ta ka võimult.
Silmakirjalikkus tuli väga kiiresti esile: oli teatud kontingent ühiskonnas, kellele olid lubatud piirangute rikkumised, ja kogu ülejäänud ühiskond pidi alluma nendele pöörastele piirangutele, millega inimesed reaalselt kannatasid ja kaotati ka elusid.
Miks ma tõin just selle niinimetatud liberaalseks nimetatavate poliitiliste jõudude näite?
Marksistlikelt sotsialistidelt kõik ootavadki või kõik teavad, et nende arusaam ühiskonnast ja riigist on sundusele suunatud. Marksistide, mis kahjuks Euroopas ja Ameerikas võtavad noorte seas võib-olla rohkem kandepinda, põhiline käsitlus on ju väga lihtne: riik teab; inimene on rumal; riik teab, kuidas inimene peaks oma elu elama – millega ta peaks sõitma, mida ta peaks tarbima ja nii edasi –, aga inimene ei suuda oma elu reguleerida.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kuulge, aga see ei ole ju mingi marksistlik põhimõte. Me näeme seda siin Eestis iga päev, et riik – ükskõik, kes seda esindab, kas poliitik või ametnik – alati teab. Ta teab, mis on inimesele hea: kas inimene peaks sööma saia või ei peaks, kas ta peaks sõitma autoga või mitte, kuni selleni välja, mis kell ta peaks tööle või kooli minema ja kuidas ta oma kodus peaks midagi tegema.
Jah, aga ma arvan, et see ongi marksismist alguse saanud põhimõte ja väga lihtne libastumistee.
Sest kui me mõtleme jällegi selle peale, milleks riik üldse loodud on – ta on loodud selleks, et kaitsta üksikisikute vabadusi ja üksikisikute eneseteostamise õigust. Digitaalses moodsas ühiskonnas peaks olema väga selge arusaam: inimesed peavad kõike teadma võimust ja riigist; võimud ei pea teadma oma ühiskonnaliikmetest sisuliselt midagi. Või kui nad teavad, siis need peavad olema väga selgelt defineeritud erandid. Tõesti erandid.
Täna kahjuks digitaalses moodsas maailmas, igasuguste regulatsioonide rägastikus, me liigume täpselt vastupidisesse olukorda, kus võimu juures olijad – nii nagu te õigesti viitasite – arvavad, et nad on eksimatud, seavad üha suuremaid piiranguid, arvavad, et inimesed ei saa oma eludega ise hakkama, ja ahistavad sellega kogu ühiskondlikku debatti, heaolu, majanduse toimimist ja nii edasi.
Rääkides vabadustest ja sellest, missugused on olnud suundumused reaktsioonina erinevatele hirmudele ja kriisidele vabas maailmas ja Euroopas, siis Eesti paistab selles kontekstis ju päris hea välja. Mitte ainult turvalisuse mõttes, vaid ka nende samade vabaduste mõttes. Seesama näide, et vihakõne piirangute komplekti pole Eestis õnnestunud poliitikute vastuseisu tõttu rakendada. Ajakirjandusvabaduse kallale ei ole Eestis mindud võrreldaval viisil näiteks mõne meie naaberriigiga. Võib-olla kõige reljeefsema näitena võiks öelda seda, et eestlane on ka väga skeptiline uskuma kliimakriisi, mis on kohati võtnud ideoloogilise, poolreligioosse mõõtme lääne ühiskonnas. Eestis on asjad ju tegelikult paremini, meil on poliitikutel siiski selgroogu, iseseisvust ja avalik arvamus loeb. See on tore. Isegi koroona ajal meil olid piirangud oluliselt väiksemad kui näiteks Saksamaal, aga muidugi suuremad kui Rootsis.
Nii on. Ma julgeks võib-olla esitada sellise hüpoteesi, et Eestis on tõesti läinud hästi teatud arvamusliidrite vastuseisu tõttu ja teatud poliitikute vastuseisu tõttu kehtestada Eestis sarnaseid piiranguid ja regulatsioone, mida on teinud mitmed teised Euroopa riigid. Jah, meil on läinud paremini, aga see jää on väga õhuke ja libastumine teises suunas on võrdlemisi kerge tulema.
Ma arvan, et me peame kõikide vahenditega kaitsma neid õigusi, mis on inimestel, ja austama põhiseaduses kirja pandut, mis ütleb ju väga pika loeteluna inimeste põhiõiguste ja põhivabaduste kohta väga palju ja väga sisukat.
Näiteks sõnavabaduse osas on Eestis selge käsitlus siiamaani olnud ja ma loodan, et seda kunagi ka ei muudeta. See on üsna sarnane Ameerika Ühendriikide esimese parandusega, nüüd mitte küll põhiseaduse tasandil – põhiseaduse tasandil meil sellist kaitset ei ole. Siin viidatakse karistusseadustikule. Karistusseadustik on Eestis minu hinnangul täiesti piisav: ainult kui on olemas otsene vahetu oht, on võimalik minna tegelikult sõnavabaduse kallale. Need on äärmiselt erandlikud juhtumid. Teistel kordadel ei saa inimesi tsenseerida ja ammugi mitte kriminaalkorras karistada.
Nii et meie oleme hoidnud – ainult teatud isikute vastupanu tõttu, kellel on õnnestunud ka argumenteerida oma seisukohti – sellist ikkagi keskmiselt vabamat seisu kui mitmedki teised Lääne-Euroopa riigid, keda me oleme siiamaani seadnud eeskujuks.
Tundub, et praegu on ka maailmas tervikuna asjad pigem vastassuunas liikumas võrreldes selle perioodiga, mis oli seal aastatel 2018–2022. Samast rohepöördest või kliimapoliitikast rääkides: Ameerika Ühendriigid on kiiresti sellest loobumas või tegelikult juba loobunud. Euroopas on Euroopa Liidu liikmesriikide seas ilmselt välja kujunemas mingit sorti enamus, kes vähemasti on skeptiline selles suhtes, kas maksudega on võimalik kliimamuutust ümber pöörata. Need on ju kõik positiivsed märgid.
Tegemist on, jah, CO2-pöördega – “rohe” on see ilus loosung, mis sinna külge on kleebitud. Reaalselt käib jutt CO2-st, sellest nähtamatust gaasist, mis moodustab atmosfääris 0,04 protsenti. Sellest 0,04 protsendist maksimaalselt kümme protsenti on inimtekkeline ja sellest kümnest protsendist maksimaalselt kümme protsenti emiteerib Euroopa Liit oma 500 miljoni elanikuga. Kui te panete nüüd need numbrid mingisugusesse mõtestatud reaalsesse konteksti, siis ma arvan, igaüks saab aru, kui absurdsest asjast üldse räägitakse.
Absurdsest just selle tõttu, et CO2 põhjendusega tahetakse tulla inimeste elude kallale. Tahetakse öelda meile ette, mida me peame sööma, kui palju duši all käima, millisel aastaajal – kui üldse – minema reisima, millise sõiduvahendiga sõitma ja nii edasi. Ja peale selle tahetakse veel nende samade põhjendustega sisuliselt ju hukata reaalne majandus.
Kahjuks Euroopa on täna liikunud selgelt allakäigu suunas. Maailmas jäädakse konkurentsivõimelt kordades alla Ameerika Ühendriikidele. Ma ei hakka isegi idapoolsematest riikidest, Hiinast ja Indiast rääkima.
Võrdlus Ameerika ja Euroopa vahel saab olla meie põhiline mõõdupuu ja siin ei ole Euroopal mitte midagi ette näidata, välja arvatud suurepärased loosunglikud väited CO2 ohjeldamisest ja kotti panekust. Aga majandus kiratseb ja inimesed saavad üha rohkem kannatada, kui säärased piirangud kehtestatakse.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Mida peaks Euroopa tegema? Euroopa ei ole loomulikult tervik, siin on vaatamata kogu Euroopa Liidu integreerituse tasemele nii suured riigid – Saksamaa, Prantsusmaa, suured majandused – kui ka väiksemad. Aga väljakutsed on kõigil samad, kui vaatame Ameerika Ühendriikide poole. Konkurentsivõime osas on pilt väga halb, aga tuleme lihtsamate eluliste näidete juurde. Elektri hind erineb Ameerika Ühendriikidega võrreldes, sõltuvalt osariigist, vist umbes neli korda. Maagaasi hind erineb lausa kuus korda. Energiasisendite hinnad ei erine mitte 20–30 protsenti, vaid neli kuni kuus korda. See tundub kaunis lootusetu olukord – sellise eeldusega ei olegi võimalik Ameerika Ühendriikidele järele jõuda.
Nii see on, väga õige. Energeetika ongi põhiline – see on niivõrd oluline sisend kogu majanduse toimimisele. Kui energiahinnad hüppavad lakke, nii nagu on toimunud sellistes riikides nagu Saksamaa, kes vabatahtlikult ja enesetapjalikult lasi õhku uskumatult kenasti toimivad energiaallikad. Ja Suurbritannia, kus on praegu vist Euroopa kõige kõrgemad elektrihinnad – siis ei saagi midagi teha, kui on säärane suhtumine.
Põhiline ongi kõigepealt aru saada, et niinimetatud taastuvenergia ei ole lahendus. Ratsionaalselt käituvad ühiskonnad ei tee seda, et lasevad sisuliselt puruks vanad energiakandjad enne seda, kui uued ei ole üldse hakanud toimima. Peale selle ei kata tuul ja päike energiavajadust, kaugeltki mitte. See on sisuliselt võimatu ja seda on näha Euroopa erinevates riikides.
Energiavajadus on äärmiselt suur, aga on selge, et teatud ideoloogid, kes kannavad sellist marksistlikku käsitlust, nad annavad kogu olukorrale tagurpidi käsitluse, ehk me ei peagi arenema, majandus ei peagi liikuma edasi; vaja on tekitada degrowth ehk tasaareng – ja milleks üldse nii palju tarbida? Kui kõike seda kuulda, siis see arrogantsus on muidugi silmapaistev, vaadates eriti nende inimeste otsa, kes peavad iga päev ots otsaga kokku tulema. Energeetika hind on nende inimeste toidulaual niivõrd suure osakaaluga, et ilma reaalseid lahendusi pakkumata ja energeetikat korda saamata ei ole võimalik majandust tõusule viia.
Aga räägime Eestist – mida Eesti peaks selles olukorras ette võtma? Tegelikult on ju väga keeruline minna näiteks peaministril Euroopa Ministrite Nõukogu kohtumisele ja öelda, et Eesti pole nõus ühe, teise ega kolmandaga; tehke kõik teistmoodi, Saksamaa on rumal ja enesetapjalik, Prantsusmaa ei saa millestki aru – see ei ole vist väga tulemuslik.
Kõik algab põhimõttelistest hoiakutest, mis omakorda algavad ratsionaalsetest kaalutlustest. Kõige kehvem lugu ongi see, et kogu seda kliimakriisi iseloomustab väga suur emotsionaalsus. Ma julgeks öelda isegi mitte poolreligioossus, vaid religioossus – teatud sektantlik käsitlus sellest, mis on saatanast. CO2 on kuulutatud saatanaks, saatanast pärit produktiks või gaasiks, mille peame igal juhul kotti püüdma. Siis on vaja kotti püüda kõik hingavad inimesed, sest CO2 emiteerime me kõik.
Aga see ei anna meile kahjuks nõu, mida peaks hüpoteetiline Eesti peaminister, keskkonnaminister või energeetikaminister teiste Euroopa kolleegide seas ütlema või tegema?
Ma arvan, et see kõik algab koostööst. Euroopas on koostöö ja sarnaseid käsitlusi omavad valitsusjuhid suur jõud.
Kõigepealt me peame aru saama, millised on reaalsed faktid. Reaalne fakt, mis on täna laual, on see, et energeetika vajab tegelikke, toimivaid lahendusi. Toimiv lahendus ei ole see, kui lõhutakse ära vana ja tuuakse asemele need energiaallikad, mis tegelikult energiavajadust ei rahulda. Sealt hakkab nendest põhihoiakutest asi pihta.
Kui need põhihoiakud on saanud selgeks ja vaadatakse faktidele otsa, siis saab teha juba regionaalset koostööd sarnast käsitlust omavate riikidega. Ja kindlasti tuleb hinnata meie oma ressursse. Eestis on olemas ressursid, mida on võimalik kasutada. Ma arvan, et see on asi, millele tuleks samuti valehäbita otsa vaadata.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas kuskil Eesti lähiajaloos on võimalik kindlaks määrata punkt, kus Eesti unustas oma rahvuslikud huvid – kasvõi kitsalt majanduslikus mõttes – ja ei esindanud neid enam suhtluses teiste Euroopa riikidega? Nagu mitmed poliitikudki on öelnud, rakendatakse Eestis neid samu Euroopa regulatsioone igaks juhuks 20 protsenti kangemana, kui need Euroopast üldse tulevadki.
Selline tunnetus või taju on paljudel, kes on kokku puutunud otsustusprotsessidega – see ülim agarus.
Aga kus see muutus tuli, kus see juhtus? Seal peab olema mingi ühiskondlik põhjus, nagu ei olnud ju niimoodi, et ühel hetkel inimesed muutusid teistsuguseks?
Inimesed ei muutu jah nii kiiresti, see on täiesti õige. Ju siis teatud ametkonnad ja ametnikud, kes pidasid oma kohustuseks olla väga regulatsioonide kesksed ja võtta üle kõik, mis võimalik – ja võib-olla veel natukene rohkemgi – said oma tahtmise. Sellest need hoiakute muutused ka tekkisid.
Eesti ühiskonnas on üks probleemne osa see, et kogu aeg sisendatakse meile – ka juhtimise ja otsustamise tasemele –, et me oleme ju nii väikesed, meist ei sõltu mitte midagi, peaasi, et me ellu jääme. Teatud selline mentaalne hirmuõhustik ja alateaduslik kompleks, et me tõesti oleme ju nii väikesed, et jumala pärast, et nüüd meie pärast midagi ei jää tegemata või et meile nüüd näpuga ei näidata.
Selle asemel, et saada aru: regionaalselt on Eesti muidugi pisikene, aga me saame olla mõjukad siis, kui me teeme koostööd oma regiooni tugevate jõududega. Ma arvan, et Poola on Eesti jaoks jõud, millega tuleks vägagi arvestada ja koostööd teha. Baltikumist rääkimata, Põhjamaad loomulikult. Kui kogu see põhja-ida regioon kokku panna, siis see on jõud, millega Lääne-Euroopa ja ka Brüssel peaksid arvestama. Kui selles regioonis saab ratsionaalsus ja mõistlikkus üha rohkem ausse sellise sektantliku ja emotsionaalse suhtumise ees, siis ma arvan, et tulevik ei ole nii nukker, nagu see täna tundub.
Rääkisime ametnikest ja poliitikutest. Ametnike käes on järjest rohkem võimu ja tundub, et see proportsioon järjest kasvab. Riigikogu ammugi ei ole see koht, kus tehakse olulisi otsuseid – vähemasti mitte liiga tihti. Riigieelarve, aasta tähtsaim seadus, on dokument, mille puhul enamus riigikogu liikmeid tunnistab täiesti ausalt, et nad ei loe seda, kuna nad ei ole võimelised sellest aru saama. Kui nad tahaksidki mingeid muutusi teha, siis see on koostatud sellise mudeli alusel, et sellest ei käi üksiku riigikogu liikme jõud üle. Ma arvan, et paljudes viimase aja vabadust ja turvalisust käsitlevatest näidetest on näha, kuidas ametnikud on ministrile pannud ette mingi eelnõu, millest too midagi aru ei saa – näiteks siseminister on jäänud mitmel korral sellise õnnetuse alla.
Teisest küljest on ametnikud väga vajalikud – ilma nendeta ühiskond ja riik ei toimiks. Poliitikutel on kindlasti vaja inimesi, kes poliitikaid ja rahva mandaadi alusel tehtud otsuseid ellu rakendaksid. Kindlasti oleks võimalik teil omaaegse riigikogu liikme ja ministri kogemuse pealt siinkohal mingit nõu anda.
Muidugi. Mina saan anda ainult oma tagasihoidlikke tähelepanekuid ja minu esimene tähelepanek on see, et juhtidest algab kõik. Nii nagu avalik sektor ei saa mitte kunagi minna pankrotti – sisuliselt ei saa. Isegi suured riigid, nagu Ameerika Ühendriigid, on võlgu sellise summa, mida me ei oska siin sõnadesse panna, aga ta ei lähe pankrotti.
See tähendab, et avalikus sektoris algab ja lõpeb kõik sellega, millised on juhid ja milline on nende nõudlikkus. Kuidas juhid ees, nii alamalseisvad ametnikud järel. Selle tõttu ma arvan, et meie pisikeses riigis sõltub väga palju sellest, millised juhid on sattunud etteotsa.
Poliitilised juhid?
Nii poliitilised juhid – see puudutab kogu seda poliitilist plejaadi, mida me täna Toompeal näeme – kui kindlasti ka mittepoliitilised ehk tippametnikud, kes juhivad erinevaid ametkondasid nii riigis kui omavalitsustes, nende kvaliteedist sõltub väga palju. Igaüks saab tuua näiteid, kuidas ühe või teise juhi nõudlikkus, eeskuju, eesmärkide seadmine ja tulemuste nõudmine on pannud ametkonna tööle nii, nagu varasemad juhid ei ole suutnud. Selles mõttes sõltub see ametnikeriik väga paljuski sellest, kui suure südametunnistuse, tahtejõu ja juhtimisvõimekusega on tegelikult juhid.
Teine probleem, mis puudutab seda ametnikeriigi pidevat suurenemist – Eesti ei ole siin kaugeltki mitte üksi –, on see, et ametnikuriigi tuum Euroopas on ikkagi Brüssel. Kui täna ja juba aastakümneid on süsteem, kus kümned tuhanded ametnikud on eluaegsed – ehk nende ametnikega ei juhtu tegelikult mitte midagi ja nad sisuliselt ei vastuta suurt mitte millegi eest, kui nad ka eksivad või seavad kodanikele vääraid juhiseid või veel hullem, piiranguid –, sest paratamatult on Brüsselis võim suure ametkonna käes. Siis sealt algab see väga tõsine probleem ja hoiak.
Muidugi, ärme unusta, et Euroopa Liit loodi majandusliiduna, et edendada Euroopa riikide omavahelist koostööd, kaubavahetust, infovahetust, teenuste vahetust ja nii edasi. Tänasel hetkel oleme jõudnud sinna, kus üha enam kuuleme, kuidas regulatsioonid jõuavad liikmesriikidesse, aga liikmesriigid ei soovi neid, ei soovi näha selliseid regulatsioone, ei soovi neid aktsepteerida.
Me oleme juba rääkinud vihakõneseadusest. Euroopa Liit tungib isegi kriminaal- ja karistusõiguslikku pädevusse, mis ei ole mitte kunagi olnud ja ei tohigi mitte kunagi olla majandusliiduna loodud Euroopa Liidu pädevus. Nii et sealt algab tegelikult see hoiakuline probleem, mis kandub edasi kahjuks ka liikmesriikidesse, kus ametnikud tunnevadki, et näete, meie võime siis ka olla kas natuke liiga agarad või panna veel mõnda vinti peale.
Ma arvan, et kõige põhilisem küsimus selle teema lahendamisel on olla hästi nõudlik poliitiliste juhtide tasandilt. Rahvas valib poliitilised juhid, poliitilised juhid määravad siis need ametkondlikud juhid.
Tuleb nõuda professionaalsust ja väga tugevat tulemuskesksust just nimelt ametkondade juhtide käest, sest ainult nendest sõltub, kuidas need ametid toimivad ja kuidas maksumaksja raha kasutatakse.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Poliitikutest rääkides – ma vaatan ajakirjanikuna, kuidas üks valimistsükkel teise järel erakonnad otsivad uusi liikmeid ja kandidaate, keda võiks panna valimisnimekirjades sellistele kohtadele, mis viiksid nad riigikokku või täitevvõimu juurde, ja nad ei leia neid. Inimesed ei tungle just massiliselt poliitikasse. Ja see on kestnud tänaseks, ma arvan, julgelt 20 aastat.
Täpselt nii see on. See tähelepanek on õige. Ei tungle jah.
Nüüd ongi küsimus, millele peavad poliitilised juhid otsa vaatama: miks see küll niimoodi on? Meil on väike riik, vähe inimesi ja vähe selliseid persoone, kes tahaksid hoolimata kõikidest karidest võtta selle vastutuse ja minna poliitilist juhtimist teostama. Ma arvan otse öeldes, et väga paljusid inimesi peletab eemale toksiline õhustik.
Toksiline õhustik poliitikas, kus on väga palju ärapanemist ja loomulikult ka meediapeksu, millele saavad osaks need inimesed, kes võib-olla heas südames tulevad poliitika juurde ja tahavad parlamenti kandideerida. Ja siis, kui nad saavad esimese ämbritäie endale kaela, mõtlevad nad juba väga mitu korda järele, kas nad järgmine kord kandideerivad, sest inimesed ei ole sellise asjaga harjunud. Tavalistes teistes sektorites ei toimu midagi säärast.
Ma ei ole selles väga kindel. Ma kujutan ette, et kui me räägiksime siin mõne haigekassa endise juhatuse liikmega, kas ta ütleks, et poliitikutel on kõik palju lihtsam.
Ahsoo, see haigekassa juhatuse liige sai ämbritäie. Poliitilise juhtimise juures olevad inimesed, kes võib-olla teevad ka oma tööd südamega, saavad selliseid ämbreid tõenäoliselt mitmeid ja mitmeid.
Aga see on kogu aeg niimoodi olnud, see ei juhtunud piltlikult öeldes aastal 2005. See on olnud algusest peale. Võib-olla inimesed ei mäleta, laulvast revolutsioonist on selline kaunis ja lilleline ettekujutus, aga tegelikult poliitikud omavahel ja ajakirjandus – see oli ikkagi kohati väga terav. Ma kujutan ette, et ka tollest põlvkonnast võivad väga paljud poliitikud öelda, et ma sain iga nädal selle ämbri endale kaela.
See on õige. Aga paneme siia nüüd juurde needsamad teised elemendid: esiteks 70–80 protsenti regulatsioonidest tuleb Eestisse Brüsselist. Need inimesed, kes tahavad võtta vastutust, on südametunnistusega ja tahavad tulla poliitika juurde, mõtlevad kõigepealt: oot, vabandust, kui palju minust üldse sõltub siin riigis? Jah, õige, me arutasime just praegu, et on mitmeid niinimetatud euroopalikke kahetsusväärseid algatusi, millega Eesti ei ole nõustunud, ja see on sõltunud sellest, et Eesti on hoidnud oma liini. Siin me võimegi anda heas mõttes sisendi kõikidele nendele, kes saavad aru, et õigusi on mõtet kaitsta, vabaduste eest on mõtet seista ja Eesti majandust on mõtet kaitsta.
Ja nüüd me tuleksime ühe teema juurde, mis minu arvates on Eestis üks kõige kesksemaid väljakutseid – see on kindlasti rahvastik ja sündimus. Ma võib-olla käiks välja mõned tähelepanekud, mis seda suurt väljakutset ja suurt pilti puudutavad. Eesti ja Euroopa trend on äärmiselt negatiivne, mis tähendab, et sündimus väheneb. Euroopas on 500 miljonit inimest, immigratsioon on tõusnud viimase kümne aastaga väga kõrgeks ja ohustanud turvalisust paljudes Lääne-Euroopa riikides, aga eurooplaste endi sündimus on äärmiselt madal.
Nüüd – mida selleks teha? Maailmas on näiteid, kuidas on võimalik teatud hoiakute ja põhimõtete muudatusega tuua kaasa sündimuse suurenemist. Mina tooksin siia näideteks Gruusia, Mongoolia, aga eriti Iisraeli riigi. Mida nemad on siis teinud teisiti? Võib-olla isegi teisiti ei ole õige öelda, aga siin on teatud kultuurilised hoiakud ja põhimõtted. Kõige olulisem põhimõte, mis minu arust on Eestile väga tähtis ja meile ajalooliselt omane, on emaduse staatuse tõstmine sellistesse kõrgustesse, et kogu poliitiline juhtkond, president ja kõik muud ametikandjad peavad sündimust, rahvastiku kasvu ja emaduse austamist riigis üheks kõige olulisemaks asjaks, mida esile tõsta.
Ma toon mõne näite. Mongoolias, kus summaarne sündimuskordaja on jõudnud sinna 2,5 ja 3 vahele, on president ise see, kes annab välja spetsiaalselt tunnustusi paljulapselistele peredele, nende emadele – neljalapselistele, kuuelapselistele. Gruusias, mis on ortodoksne riik, võtab patriarh isiklikult vastu neid emasid, kes on paljulapseliste perede juhid ja loomulikult selle viljakuse loojad.
Aga Iisraeli riik, mida on toodud näiteks, on väga silmapaistev ühes mõttes. OECD-s on 38 riiki; 37 riigil on sündimuskordaja tegelikult alla taastamismäära, seal 1,1–1,5 juures. Lõuna-Korea, kes on pannud 200 miljardit viimase 20 aasta jooksul sellesse, et pakkuda rahalist tuge peredele, on sündimuskordaja 0,7. Aga Iisrael, kus kultuuriliselt on kõikidele ühiskonnaliikmetele selge, et rahvastiku juurdekasv on kõige tähtsam, sündimus on ülitähtis ja kultuuriliselt rõhutatakse seda kõikidel tasanditel – alates kuulsustest kuni riigijuhtideni –, on OECD riikidest ainuke, kellel on sündimuskordaja silmapaistev 2,5 ja 3 vahel. Ja seda olukorras, kus tegemist on haritud riigiga, mis on pidevalt sõjajalal. Aga see ei takista kuidagi sündimust, vaid vastupidi: kõik hindavad, et rahvastik peab jätkuma, seda peab juurde tulema, järeltulevad põlved on väga tähtsad ja see igal juhul tasub kõigile ära.
Ma viskaks sellise mõtte üles kõikidele, kes haakuvad: minu hinnangul tuleb rahvastiku teema Eestis võtta väga tõsiselt luubi alla sellest aspektist, et mitte ainult rahalised soodustused ei ole määravad – kaugeltki mitte –, vaid ikkagi ühiskondlik staatus. Sellele saavad aidata kaasa eelkõige poliitilised juhid ja kõik need, kes on Eesti riigi eestvedajad.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ma tuleks oma küsimusele tagasi: kuidas neid uusi inimesi, kellega koos sellised ideed võiksid poliitikasse jõuda, leida? Kust nad peaks sinna poliitikasse tulema? Meil on ikkagi struktuurne probleem: miks üks inimene, kellel on mõtteid, peab minema, kandideerima ja astuma erakonda? Tal ei ole tänases Eestis ilmselt liiga lihtne seda motivatsiooni leida. Kas midagi peaks ümber tegema? Ma lähen väga lihtsate lahenduste juurde: kas riigikogu liikme palk peaks suurem olema? Kas sarnaselt sellele, mida 2009. aastal välja pakuti, aga mis kuhugi ei jõudnud, peaks olema parlamendisaadikutel oma meeskond büroo näol? Kas peaks tegema muudatusi erakondade rahastamises?
Need on sellised erinevad, võib-olla väiksemad elemendid. Ma arvan, et riigikogu liikme ja valitsusliikme palgal ei ole häda mitte kui midagi.
See on klassikaline poliitiku vastus muidugi. Mina isiklikult arvan, et tänases Eestis enam ei ole.
Ma arvan, et ei ole. Aga see ongi see vastus, et rahas ei ole küsimus.
Rahas ei ole tänases Eestis enam küsimus, miks inimesed ei taha poliitikasse minna nii palju, kui me võiksime eeldada. Küsimus on hoopis mujal. Kui küsida paljude võimalike arvamusliidrite käest, et vabandust, te olete väga aktiivsed ja ütlete välja oma seisukohti, aga miks te ei taha minna teostamise juurde, siis reaalne vastus päris hulgal on kindlasti see, et nad arvavad, et nemad omavad parteipoliitikast väljas olles rohkem mõju. See on ekslik tegelikult. Aga see ei pruugi olla ekslik, vaid mingil kujul ka ei pruugi olla – kui vaadata parteipoliitikast väljas olevaid inimesi, kes on ühiskondlikult aktiivsed, siis nende kaalukas sõna võib tähendada väga palju.
Ma esitan veel ühe provokatiivse mõtte teie mõtetele lisaks. Mina arvan näiteks, et Eestile tuleks väga kasuks – mitte võib-olla selle probleemi lahendamiseks, millele te viitasite, et kuidas tuua uut verd poliitikasse – kui me kuulaksime rohkem ja annaksime teatud kaalu ka meie ühiskonnas kogenud isikutele ehk nii-öelda vanematele. Ma arvan, et Eestis võiks olla kaks koda.
Parlamendi kaks koda, te mõtlete?
Jah, ma arvan, et Eestis võiks olla ülemkoda, mida me nimetaksime vanematekoguks.
Ma arvan, et Eestile võiks see mõjuda kainestavalt, sest tänases Eestis on sisuliselt ainult president, kes teatud väga kitsastes oludes võib öelda: vaat see emotsionaalne seisund, milles parlament viibis ja võttis vastu mingisuguse pöörase piirangute seaduse – ma lihtsalt sellega ei nõustu, sest see ei ole põhiseaduse kohane. Ehk meil on üks persoon presidendi näol, kes saab siis turmtuld ja rahet, kui näiteks järgmine koroonakriis aset võtab ja kes ei nõustu ühiskonda lukustama.
Aga kui selle asemel oleks vanematekogu, kes soliidse ja rahuliku häälega ütleb: vabandust, tuisupead; vabandust, emotsionalistid – mõtleme natuke järele, mida tegelikult toetavad faktid. Me ei hakka ühiskonda lukustama ja kahju tegema sellepärast, et teie arvate, et saate sotsiaalmeedias mõned klikid juurde, või olete lihtsalt vajunud mingisuguse hirmu rüppe ja ei suuda tegelikult mõista, mis toimib pikemas perspektiivis ja mis ei toimi.
Miks mitte seda selgelt kaaluda? On paljud ühiskonnad, mis hindavad väga palju vanemate ja kogenud riigimeeste panust ja nende sõna. See ei pea olema mingi tasustatud positsioon, vaid kõige olulisem on, et talle antakse kasvõi mingisugune funktsioon selleks, et ühiskonnas toimiks eelkõige põhiseaduses sätestatud põhivabaduste ja õiguste kaitse.
Reedene intervjuu. Anvar Samost ja Ken-Marti Vaher Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris igal reedel pärast kella kaheseid uudiseid.