Lavastus
“The Space Between Us Is Not Empty” (“Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab”)
Koreograaf ja lavastaja: Rūta Ronja Pakalne
Tantsijad: Arolin Raudva, Juulius Vaiksoo, Helina Karvak, Leevi Rauhalahti, Maryn-Liis Rüütelmaa, Rūta Ronja Pakalne
Helikujundaja: Israel Bañuelos Loreto
Lavakujundaja / kostüümikunstnik: Pire Sova
Valguskujundaja: Kristiina Tinnu Tang
Dramaturg: Alissa Šnaider
Produtsent: Sirli Oot / Sõltumatu Tantsu Lava
Inimeste vaheline ruum kuulub inimestele. Meile kõigile.
Me tunnetame seda Sõltumatu Tantsu Lava esiuksest sisenedes. Me tekitame ruumi endale, sellele versioonile, kes viibis hetk tagasi õues ning me proovime olla teadlikud nendest, kes on meiega nüüd ühes hingamisväljas. Tunnetame meie vahemaad, suhteid, suhestusi, aga see ei tähenda, et paneme seda igal hetkel tähele. Ruumi sisenedes tuleme kellegi teise välja, enda väljaga; ruumis koha leides maandame enda välja ja saame märgata kui palju on seal veel teistele õhku.
Rūta Ronja Pakalne tõi lavaruumi kokku omanäolised liikujaid, kelle olemasolu oli au nautida, pisut vaadelda ja vahel ka puht juhuslikult sellega ühineda – teadmata ajaks, teadmata hetkeks ja teadmata võimalusteks. Lavastus “The Space Between Us Is Not Empty” liikus, põles, otsis ja puudutas aegamööda, arusaamata, miks ja kuhu me liigume. Ja ausalt öeldes, ei olnud ka sellel tähtsust. Kui vastuseid otsiv vaataja võis jääda vastusteta, siis küsimusi esitav vaataja sai küsilauseid mõnevõrra pikendada. Mõlemate vaatajate tunded (ja kõik need, kes eksisteerisid veel ka vahealal) said kõige ilusamas, ausas, elusamas ja tantsukunstilisemas mõttes hoitud. Prooviruum oli toodud lavaruumi (nähtus, mida mulle meeldib nautida, aga kui kauaks… ei tea) ja meil oli võimalus kuuluda ning saada osa nende protsessi õhustikust.
Liiguti, tantsiti ja liigutati palju. Huvitav, kuidas tantsuetendustes liikumise leidmine on saanud naudinguks, kuidas vahel sai lausa igatseda liikumist… aga võib-olla on ka seda magusam, mahlasem ja maitsvam seda taas lavaruumis näha.
“Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab” Autor/allikas: Kris Moor
“Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab” andis võimaluse uurida igat tantsijat lähedalt, igaühte eraldi. Vahel märgata seda, kes kõige rohkem endast märku andis, vahel uppuda selle liikumisse, kes soovis, arvas, lootis või võttis hetke, et olla eraldi. Jälgida ühe teekonda, suhteid ja liikuda endale valitud hetked teise juurde. Mõne etendaja ruum oli selge ja äratuntav; mõni suutis muuta hingamisrütmi rahulikumaks. Mõni ehmatas, voolas ja mängis suurte kaartidega. Igale ühele oma. Kui mina soovisin sel õhtul leida hoitust, sisemist dialoogi huumoriks ja samas vaikseks kulgemiseks… siis seda ma ka sain. Küllalt. Puudust ma tundma ei pidanud.
Istudes seal lavastaja loodud ruumis, etendajate hoitud ruumis, heli- ja valguskunstniku voolitud ruumis tekib küsimus: kellel on õigus? Kellel on õigus hinnata nende, meie, minu või minu pinginaabri ruumi ja olemist? Lavastus avab ruumi, kuid samaaegselt paljastab ka selle hapruse – kui kergesti võivad meie isiklikud piirid nihkuda, lahustuda või ootamatult kokku tõmbuda. Meie lähedal asuvad inimesed, hetked, teod ja kohad kujundavad meid rohkem, kui me endale teadvustame. Mõnikord hoiavad need ruumi meie eest, mõnikorda võtavad seda (pahatahtlikult või mitte).
“Ruum, mis hoiab – kaugus, mis puudutab” Autor/allikas: Kris Moor
Kas sina hoiad enda ruumi? Kas sinu lähedal asuvad inimesed, hetked, teod ja kohad aitavad sul hoida seda viisakalt, hoolivalt ja teadlikul sinu ruumi? Ära kaota enda ruumi – isegi siis, kui lavastus näitab, kui habras võib see olla. Sest sama selgelt näitab see ka midagi muud: meie ruumi tugevust. Seda, kuidas iga inimese kohalolu, valik, žest ja vaikne nihkumine mõjutab maailma, teineteist ja ühiskonda. Meie ruum ei ole ainult õrn… see on ka jõuline, võimeline looma, muutma, muutuma ja hoidma.
Võib-olla on rumal minust eeldada, et inimeste vaheline ruum kuulub inimestele. Meile kõigile. Ideaalis kõigile võrdselt. Aga kas võrdselt ainult neile, kelle troposfäär on meie omaga sarnane või tõesti võrdselt igale ühele?