Neljapäeval lahati Riigikogus energiamajanduse arengukava aastani 2035, EKRE poolt võttis sõna ka Rain Epler.
“See kurb osa selle Euroopa juures on see, et Euroopa on tegelikult energeetikavasall täna. Ja see on ka peamine põhjus, miks Euroopa ei istu enam nende laudade taga, kus olulisi geopoliitilisi otsuseid tehakse. Et see ei jääks lihtsalt selliseks jutuks, siis ka mõned numbrid.
Euroopa Liit kolmveerand primaarenergia tarbest, 38 eksadžauli, on fossiilne ja sellest imporditakse 33 eksadžauli ehk ainult viis suudetakse ise toota. Ja see on umbes sama suur kui kogu USA maagaasi turg. See on, ütleme, see arve energia eest, mis tuleb enne ära maksta, kui tööstus üldse midagi tegema hakkab.
Nüüd see fossiilidest loobumise idee, mis on Euroopas ja mis kajastub ka meie ENMAK-is (energiamajanduse arengukava). Esiteks, see ei ole võimalik, aga ega see ei ole ka vajalik. Nüüd võimalikkusest. Terve rida tööstuslikke protsesse ei ole ilma fossiilideta võimalikud. Olgu need mõned näited siin: terasetootmine, plastid ja polüümeerid, nende tootmine, tsement, kvaliteetne klaas, lõhkeained ja iroonilisel kombel ka kogu see infra, mis on vajalik tuule- ja päikeseenergia tootmiseks. Ja nüüd see jutt, et miks ta vajalik ei ole. Sest tegelikult varud on üüratud. Fossiilkütuste varud on üüratud ja nagu järgmise mitmesaja aasta analüüside ja planeeringute mõttes võib arvestada, need on lõpmatud.
Ka muuseas Rahvusvaheline Energiaagentuur hiljaaegu korrigeeris oma arvamust selle kohta, mis saab nõudlusest, ja ütles, et 2050. aastani nõudlus kasvab. Ja kogu see peak oil’i ja laiemalt fossiilsete kütuste kättesaadavuse vähenemise hirmujutt on tegelikult laualt maas. Need riigid, kes omavad kontrolli selle fossiilse primaarenergia üle, omavad täna ka tööstuse ja relvastuse ja kaitsevõime üle kontrolli ja seda näitavad faktilised uudised tänasest maailmast.
Nüüd, meie energiamajanduse arengukavast. Minister ütles, et tootmist on juurde vaja, ja ütles umbes, et teeme kõike, mida teha saab, seda teeme. Ja Kadastik ütles, et ENMAK on kompromiss. Aga ma ütleks, et fookust on puudu, poliitilist juhtimist on puudu. Kui me ütleme, et saame kõike teha, siis me ei ütle, kuhu me fookuse peaks panema. Härra minister ütles väga tähtsad sõnad, et kui meil ühendusi ei oleks, siis oleks meil kolmandik ajast tuba pime, elektrit ei oleks. See on minu arust väga oluline ja isegi võtmetähendusega tõdemus.
Ja kui me räägime arengukavast ja energiajulgeolekust selle arengukava ühe peamise eesmärgina, siis elektriga varustatuse osas ja arvestades tänast geopoliitilist olukorda peaksime me tegema kõik, et selline olukord oleks välistatud, et kui kaablid on puruks või ei tööta, siis meil on kolmandik ajast tuba pime.
Paslik on siin korraks meelde tuletada, et veel 2018. aastal oli Eesti elektrit eksportiv riik ja eksport põhines juhitaval kohalikul kütusel, mitte juhuenergia ületootmisel. Ja kui nüüd minister või keegi teine ütleb, et paneme aga tuult ja päikest juurde ja siis hakkame hirmsat moodi eksportima ja muutume jälle eksportivaks, siis see on demagoogiline jutt selles valguses, et tõepoolest, siis sa pead oma ületootmist kas või võrgu stabiilsuse säilitamise huvides ära saatma, aga raha sa selle eest ei saa, halvemal juhul maksad peale. Me oleme näinud neid negatiivseid hindasid. Nii et eksportida tuleks külmal ja hämaral talvepäeval, kus tuul ei puhu, sest siis on elektrit vaja, sooja vaja, ja kui sul on võimekus seda eksportida, siis sa saad selle eest ka raha – mis võiks olla ekspordi mõte.
Kuigi ükski arengukava, nagu siin ka täna öeldi, otseselt ei korralda seda elu riigis, siis ta mingi suuna annab, kuhu seadusandlik raamistik ja riigi tegevus võiks fokuseerida. Ma teen ka mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas praegu siin arutlusel olevat ENMAK-i tuleks muuta. Lühike kokkuvõte nendest kõigepealt ja kui jõuab, siis ka pikemalt mõnest asjast.
Kõigepealt eesmärgi hierarhia. Esikohale tuleb seada energiajulgeolek, sh sõja- või muu kriisi- ja embargostsenaariumis. Teisel kohal peab olema tööstuslik ja sellest tulenev militaarne võimekus. Kliimaindikaatorid on tegelikult sekundaarsed ega tohi olla vastuolus esimese kahega. Mõõdikud tuleb välja vahetada. Taastuvenergia protsendid ja jätkusuutlikkuse indeksid peavad asenduma baas- ja juhitava võimsuse, saarevõimekuse kestuse, strateegiliste varude ja tööstusliku elektrihinna näitajatega.
Ma olen nõus, et tööstusliku elektrihinna näitaja on täna olemas, aga kõik muu on tagurpidi. Selgrooks tuleb selgelt seada eesmärgina tuuma- pluss fossiilne kütus. Tuumajaam tuleb selgesõnaliselt sõnastada kui baasvõimsuse ambitsioon. Tuleb sätestada tähtajad, millal on raamistik paigas ja millal on eesmärgina vähemalt ehitus alanud, olgu see siis üks 300-megavatine või kaks plokki.
Põlevkivi tuleb ümber defineerida kui strateegiline baas- ja reservvõimekus ning lõpetada igasugune jutt selle kasutamise lõpust. Eesmärgina tuleb juhuelektri tootmisvõimsusi piirata, tuleb öelda, kui palju neid maksimaalselt võib olla, sest see on võrgu toimimise huvides. Gaasi tuleks hakata käsitlema kui reservi, mitte kui mingisugust dekarboniseeritavat fetišit.
Biometaan ja vesinik võib-olla tulevad, võib-olla ei tule, aga tulevad siis, kui füüsika ja majanduslik loogika lubavad – seal ei ole mõtet seada eesmärke iseendas. Kaugküte on kindlasti väga strateegiline süsteem meie geograafilist asukohta arvestades. Selle asemel et seada põhifookus fossiilidest loobumisele, tuleks öelda täna, et meil peab olema mitmekesine ja muudetav miks. Tõepoolest, me püüame vähendada heidet, aga kriisivõimekus peab säilima.
Võib-olla mõnest mõõdikust ka konkreetsemalt. Pakun välja eesmärgi sõnastuse: Eesti energiamajandus tagab igas olukorras riigi energiajulgeoleku, toetab tööstuslikku ja militaarset võimekust ning hoiab elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Kliimaeesmärgid täidetakse niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas eelnevate eesmärkidega. Ja mõned peamised mõõdikud. Juhitav ja baasvõimsus – täna on ta võrdlemisi häguselt öeldud – on 1000 megavatti.
Tegelikult tuleks öelda, et see on 1,2–1,3 korda meie tipukoormus. See on kusjuures selline klassikaline väikese elektrisüsteemi stabiilsuskriteerium, mitte arvamus. Sealhulgas tuleks öelda, et 300–600 megavatti kindlasti on tuuma ja juhitavat gaasi ja/või põlevkivi, neid koos on 1400–1700 megavatti.
Konkreetselt sätestatud eesmärk strateegilise kütuse varuga, milleks on põlevkivi, gaas ja vedelkütused, on see, kui palju päevi me suudame selle varuga katta. Juhitamatu päikese- ja tuuleenergia tootmises tuleks öelda, et maksimaalne installeeritud võimsus tipukoormuse suhtes mitte rohkem kui 40% ja juhuelektritoodangu maksimaalne määr kogutoodangus mitte rohkem kui 15%. See eesmärk aitaks tagada süsteemi stabiilsuse. Aitäh teile! Ma loodan, et minister, te võtate stenogrammist need eesmärgid ja tulete varsti tagasi uuendatud energiamajanduse arengukavaga.”