Põrgu võrdsustatakse siin ülikooliga, selle kohtud on akadeemilise korruptsiooni eri vormid, n-ö institutsioon kui põrgu peegeldus. Kuid ühtlasi on see hingerännak, sisekaemus – allilmas liikudes edenevad tegelased ka sügavamale iseendasse, oma mälestustesse, tõekspidamistesse, üritades leida muu hulgas vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Kes me oleme ja kes on inimesed me ümber, kas üksnes tabamatud illusioonid? Kuidas mõista iseennast ja millesse uskuda? Kas see, mida otsime ja millesse usume, on olemas, on see üldse kunagi olemas olnud? Mille nimel tasub elada ja mille nimel surra? Piir müstika ja valuliku reaalsuse vahel kahaneb kaduvväikeseks. Näidatakse, kuidas inimesed ise endale põrgu loovad.
Teos täis paradokside maagiat
R. F. Kuang, «Katabaas». Foto: Raamat
See teos pakub kahtlemata kõige rohkem lugejale, kelle terane silm oskab noppida tekstist viiteid kõikvõimalikele filosoofidele, kirjanikele, kunstnikele, teadlastele, teostele ja teooriatele, sest raamat kubiseb neist (Aristoteles, Platon, Marcus Aurelius, Gödel, Borges, Carroll, Goethe, Kant, Nietzsche, Huemer, Milton, Bosch – kui mainida vaid mõnda), lõimides paeluvalt sekka antiikset ja idamaist mütoloogiat.
Siin kirjeldatud analüütiline maagiagi pole hookuspookus, vaid põhineb filosoofial ja paradoksidel. Maagia, teadusharudest kõige salapärasem ja kapriissem, imetletud oma väe poolest, naeruvääristatud oma frivoolsuse pärast, on lühidalt kokku võttes maailma kohta valede rääkimine. [—] Maailma loodusseadused on kindlad, kuid haprad. Neid saab leidlikult ümber tõlgendada. Üürikesteks ajahetkedeks on neid võimalik isegi segadusse ajada ja peatada, kui ainult õiget ebatõdede võrku punuda. Lingvistilised trikid, loogika keerdküsimused, kõik töötab. On üksnes tarvis leida eelduste kogum, mis suudab kas või sekundi murdosaks lasta maailmal paista teistsugusena, kui see tegelikult on.