Ma töötan abiõpetajana ja sõidan selle Jeepsteriga mõnikord vahelduse mõttes tööle ja arusaadavalt on tulnud asjaolusid kolleegidele samuti selgitada.
Ma siis räägingi neile, et tubli 50 aastat tagasi õppisin ma sellessamas koolis ja ilmusin hommikul kohale täpselt sellise masinaga, rääkis Haglund The Wall Street Journali ajakirjanikule.
Isa oli mul insener, jätkas ta. Ühel päeval ütles ta mulle ja mu vanemale vennale, et ta ei lase meil enne juhilubasid teha, kui oleme saanud sotti, kuidas auto toimib. Ta ostis meile 300 dollariga 1948. aasta Willys Jeepsteri. Meie majale oli ta ehitanud eriliselt suure garaaži – kuna oli seda projekti ammust ajast südames kandnud.
Meie töö oli see Jeepster juppideks lahti võtta ja jälle kokku panna. Ma olin 13-aastane, kui me alustasime. Me lammutasime mootori laiali. Mõnda aega istus kere piknikupinkidel, et me raami kalla ragistada saaksime. Vahetevahel tegin ma seda asja entusiasmiga, vahel mitte. Isa ostis meile sellised väikeste ratastega platvormid, et me saaks ennast selili auto alla veeretada. Ma ikka käisin seal Jeepsteri all magamas ja teesklesin, et teen tööd.
Aga ühel päeval nokitsesin ma armatuurlaua kallal ja vaatasin, et spidomeetri taga oli tootja kuupäevamärk: 21. august 1948. See oli minu sünnipäev. See väga puudutas mind ja nüüd tundsin ma selle autoga mingit kummalist sidet.
Kui me tööga lõpuks ühele poole saime, käisin ma selle autoga koolis. Ta kogus mulle populaarsust, kuna oli selline teistsugune ja vahva – ja nii tekkis mulle ikka tagaistmele terve trobikond sõpru. Aga siis oli meil vennaga ülikooli minek ja need ajad said otsa. Jeepster oli oma töö teinud ja isa müüs ta maha. Aga mul ei läinud ta iial meelest.