Karolini lugu jõudis värske raamatu „Kannapööre“ kaante vahele. Karolin ütleb, et muidugi oli tal, nagu teistelgi lähisuhtevägivalla all kannatavatel naistel, keeruline end sellest lahti murda. „See hirm oli lapsepõlvest minuga kaasas ja ajaga suureks paisunud. Tundsin, et pole mitte millekski suuteline. Selline mõtteviis hoidis mind selles suhtes poolteist aastat kinni,“ räägib ta. „Suhe oli vägivaldne ja olin lõksus, kuniks ühel päeval mõistsin, et ma ei saa nii jätkata. Mäletan, et võtsin asjad, panin need kilekotti ja läksin niimoodi ülikooli psühholoogiaeriala katsetele. Tagantjärele tundub see kõik täiesti sürreaalsena, aga see oli minu esimene samm murda ennast välja vägivaldsetest suhetest, mis mind ümbritsesid,“ ütleb ta.
