Navigatsiooniseadmeid ja -ajalugu peensusteni tundev Londoni teadusmuuseumi kuraator Richard Dunn vaimustus Eesti meremuuseumist ja rääkis “Ringvaatele”, et oma tööd tehes on ta selgeks saanud, et ise suure laeva või paadi kapten olla on väga hirmutav.
“Kollektsioonid, mille eest mina Londoni teadusmuuseumis vastutan, on tehnoloogia ja masinaehituse valdkonnast, suurtest aurumasinatest kosmoserakettideni,” ütles Euroopa ühe suurima muuseumi, Londoni teadusmuuseumi tehnoloogia- ja inseneriteaduse kuraator Richard Dunn.
Kuraatori sõnul on nende muuseumi üks vanimatest esemetest käsikirjade kollektsioonis olev keskaegne alkeemia manuskript.
Kõige südamelähedasemad on Dunnile navigatsiooniseadmeid, mida ta on uurinud juba 15 aastat.
Dunn on ka ise merd sõitnud ja õppinud purjetama. “Aga mulle sai selgeks, et on päris hirmutav olla suure paadi või laeva kapten. Mina jään rõõmuga reisijaks,” muheles Dunn.
Tallinnasse tuli Dunn merefoorumile, et selgitada huvilistele, millist mõju avaldas uute navigatsiooniseadmete kasutuselevõtt 18. sajandil neile, kellele see päriselt korda läks, ookeanilaevadel seilavatele meeskondadele.
“Tema tunneb põhjalikult navigatsiooni ajalugu, just mis puudutab merel navigatsiooni, ja varasemat perioodi, 18.–19. sajandit,” ütles meremuuseumi teadur Feliks Gornischeff. “Eesti on ise ka väga rikkaliku pärandiga, mida meie endi mehed on maade avastamise ajal korda saatnud, Adam Johann von Krusenstern, Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Otto von Kotzebue, kes on Eestiga seotud olnud.”
Dunn oli Eesti meremuuseumist vaimustuses. “Sisse astudes rabab selle angaari suurus. Ja teil on siin allveelaev! See on erakordne, hiigelsuur ja imeline objekt, mida näha,” nentis Dunn.