Anderson Cooperiga kõneledes tunnistas Cave, et tundis end enne poja surma ebatäielikuna. «Olin lõplikult väljakujunemata inimene, aga siis toimus midagi, mis purustas mu enesetunnetuse ja lõhkus minu suhte maailmaga täielikult. Tükke kokku pannes avastasin, et olen muutunud täiesti teistsuguseks inimeseks, kellel on maailmaga uus suhe. Ütleksin, et muutusin terviklikumalt inimlikuks. Minu jaoks on lein olemise seisund. Mida ma hakkasin mõistma, on see, et olemise seisund on see, et me kõik oleme kaotuse olendid. Me kõik kannatame omal moel. Selleks, et kannatada, ei pea su lähedane surema. Ma arvan, et maailm kannatab kollektiivselt. Te peate seda teadma, külastades sõjatsoone ja sarnaseid paiku – maailm kannatab kaotuse all. See on see, mis meid koos hoiab,» alustas Cave oma mõtisklust.
Ta lisas: «Jah, leinal on omamoodi spetsiifiline tunne, kuid kaotus on minu jaoks midagi õrnemat ja laiema ulatusega. Ma arvan, et see on see sidekude, mis meid kõiki koos hoiab. Ma võin vaadata sind, sa võid vaadata mind, ja me mõistame, et meie eludes, olgu need millised tahes, jookseb läbi see kaotuse niit. See on, nagu ma enne ütlesin, olemise seisund. Ja see ei ole halb asi. Ma ei pea leina halvaks asjaks.»