Kui võrrelda praegust Venemaad riigiga, mis võttis osa esimesest maailmasõjast, ja vaadata lähemalt 1916. aasta olukorda, võib öelda, et see oli Vene relvajõududele kergem kui 1915. aasta, mida nimetati tinglikult «suurte taandumiste aastaks». Vene armee oli sõjakogemusi saanud, kuid samal ajal oli selleks ajaks rivist välja langenud juba teine isikkoosseisu laine. Armeesse olid kutsutud teenima need reservistid, keda sõja alguses, 1914. aastal ei olnud mingil juhul plaanitud teenistusse kutsuda. Ka ohvitseride isikkooseis oli kaadriohvitseride poolest suures osas vahetunud sõjakoolide kiirkursuste läbimise järel endiste õpetajate, apteekrite ning teenistujatega, kellel puudus sõjaline «kutsumus» ja kes ei suutnud asendada elukutselisi ja vastava täiskoolituse saanud kaadriohvitsere. 1916. aastal oli olukord relvastuse ja laskemoona poolest 1915. aastaga võrreldes mõnevõrra kergem.
1914. aastal, kui algas esimene maailmasõda, ei olnud selleks sõjaks täiel määral valmis ükski osavõtjariik. Selles suhtes ei olnud Vene keisririik mingi erand. Asi oli selles, et erinevalt teistest riikidest, ei suutnud Venemaa nii kiiresti oma tootmist sõjaseisukorra järgi ümber kujundada. Mürske ei jätkunud venelaste kahurvägedes sõja lõpuni. Lisaks sellele oli Austria-Ungari ja Saksamaa armeedel ülekaal raskekahurväes venelaste üle mitmekordne. 1916. aasta suurim sündmus idarindel oli venelaste «Brussilovi läbimurre», mida tehti 4. juunist 1916 kuni sama aasta septembri lõpuni (ratsaväe kindral Aleksei Brussilovi 1853–1926 nime järgi). Läbimurre tehti Lääne-Ukrainas ja Austria-Ungari armee oli hukatuse lävel. Samal ajal anti löök Türgi Ottomani impeeriumi vägedele ja vallutati türklaste all olevad Armeenia alad (Kars ja Erserum).